Eestis sai elektrikasutamine alguse 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel – seega on möödunud üle nelja inimpõlve.
Elektrifitseerimine on toimunud tohutu kiirusega ja praegu ei kujuta keegi ette elu ilma elektrita. Elektrifitseerimisega on alati kaasnenud võrguarendaja rahapuudus. Seetõttu tuli sageli elektriliini tarbijani ehitamiseks suuri summasid panustada või isegi elektriliin omal kulul välja ehitada ning seejärel see tasuta võrguettevõtja bilanssi anda.
Võrguettevõtte kohustuseks on kindlustada elektri ülekandmine tarbija liitumispunkti. Liitumistasu on pidevalt suurenenud ja ampripõhisel liitumisel alajaamast kuni 400 m maksab alates 01.01.2015.a. 1 amper 156.00 € , kaugematele lisandub elektri ehitusettvõtete vähempakkumisel kujunenud tegelik kulu. Liitumislepingus ei ole kusagil kirjas kui palju peab liituja elektrit tarbima.
Seoses Eesti Vabariigi taassünniga on paljude inimeste elutingimused muutunud. Eriti paistab muutus silma maal, kus kummitab tööpuudus, tihti puuduvad kauplused, koolid, lasteaed, postkontor ja internet. Pole midagi, mis motiveeriks inimest maal elama. Endised maakodud, kus kasvatati loomi ja hariti põldu on möödanik. Paljud elamud maal on muutunud pigem suvekodudeks, kus viibitakse vähe ja tarbitakse seega ka vähe elektrit. Kaasaegsete efektiivsemate elektriliste kodumasinate ja LED lampide kasutamine on samuti elektritarbimist järsult vähendanud. Elektrienergia kasutamise kütteks on teinud võimatuks väga kallis võrguteenuse tasu (taastuvenergia tasu + aktsiis + käibemaks).
Eestis on võrgutasud ja maksed kõrgemad kui põhjanaabritel. Järelikult peaks Elektrilevi ka meil võrguteenustasusid järsult alandama, et kliendid hakkaksid julgemalt elektrienergiat tarbima. See kindlustaks raha, et Elektrilevi võrke remontida, hooldada ning tagada võrgu valmisolek ja töökindlus. Jutt, et Elektrilevi paigaldab pikkade liinide tarbijate toiteks päikesepatareid ja vajalikud muundajad on väga lühinägeliku kontoriametniku ulmejutt, sest nende seadmete hooldamine ja töökindluses hoidmine maksab tänapäeval palju rohkem kui maakaabli paigaldus, mis ei vaja pidevat hooldust.
Oma osa elektrienergia tarbimise vähenemisele on andnud võrguettevõtte säästupoliitika ja tegemata töö tagajärg. Äriregistrisse kantud Elektrilevi propageerib oma kaupa ja jagab õpetusi – säästke, lülitage elekter välja, elektriküte on kallis, jne. Samas hädaldab, et ei jagu raha liinide remondiks. Olen Eesti Energia klient olnud 60 aastat ja ei mäleta, et võrguettevõte oleks selle aja jooksul midagi kardinaalselt ette võtnud võrgutasude ehk nn transpordikulude vähendamiseks. Tean mitut elektrijaotuskeskust, kus hooldust ei ole keegi teinud vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb välja, et ennem paigaldatakse uus jaotusseade, selle asemel et vana pintsliga puhtaks teha või liin pingutada. Samas ei ole teada ühtegi äriettevõtet, kus ei pöörata logistikakuludele erilist tähelepanu. Suured kauplused teevad pidevalt kaubamüügiks reklaami ja sooduspakkumisi, et teenida käibelt. Elektrilevis sooduspakkumisi ei tunta, kuigi elekter on samuti kaup, mis vajab kadude vähendamiseks kiiret realiseerimist ehk müüki.
Alates juulist väheneb konkurentsiameti pealekäimisel võrgutasu natuke üle 6 protsendi ja nüüd halatakse, mis küll saama hakkab! See väike muudatus tundub pigem nagu jupiviisi koerasaba lõikamine. Tegelikult tuleks elektri tarbimise suurendamiseks vähendada vähemalt 30% või isegi enam võrgutasusid, mis looks võimaluse ka väikestes ahiküttega korterites elektrit kütteks kasutada ning seda tuleks igati toetada. Soovitus peakaitsme tasuta vähendamiseks küll tarbimist ei suurenda, pigem mõjub tarbimisele vastupidiselt ja on järjekordne osav võte tarbijalt raha kättesaamiseks. Tegelikult kui võrguettevõte sunnib tarbijat äärmuslike maksudega peakaitset vähendama, peaks Elektrilevi tarbijale vähendatavad amprid 156.00 € ampri eest kliendilt tagasi ostma. Kõrge võrguteenustasu sunnib kodutarbijaid elektrit vähem tarbima, samas vähendab see ka ettevõtete konkurentsivõimet ning sunnib ettevõtjaid tootmist Eestist ära viima. Sinna, kus elekter on odavam ja kohti selleks leidub. Auditiga on selgunud, et 57 000 tarbimiskohas, 300 alajaamas ning enam kui 1100 km liinide kaudu pole aasta jooksul peaaegu üldse elektrit tarbitud. See on märk, et võrguhaldaja Elektrilevi ei ole elektrienergia logistikas midagi olulist ette võtnud. Alles tänavu on Elektrilevi ärganud ja märganud järsku ,et rong ongi läinud – kalli elektri tarbimine on oluliselt vähenenud.
Jutt, et Eesti Energial on tootmisvõimsusi üle ja energiajulgeolek on igati tagatud, ei paista õige olevat. Samas ehitatakse maksumaksja raha eest juurde järjest uusi tuuleparke ja suletakse tegutsevaid hüdroelektrijaamu, mis on kurjast. Meedia kaudu on tulnud ilmsiks, kuidas aastaid on sadu miljoneid kulutatud asjatult Utah ja Jordaania põlevkivielektrijaamade arendusprojektidele ning kulutatakse veel edaspidigi, sest lepingute lõpetamine on kulukas ja nii lihtsalt ei käi. Sama meeletu raiskamine on ka energiatootjate doteerimine. Arendajad väidavad, et toetusteta on kasum väike ja polevat mõtet taastuvenergiat toota. Arusaadavalt tahaksid kõik tootjad muidugi kähku rikkaks saada, kuid jääb arusaamatuks, miks toetada ettevõtteid, millest ilma toetuseta kasumit ei saa. Toetused tekitavad tootjate vahel üksnes ebavõrdset konkurentsi. Kui kõik need raiskamisteks ja toetusteks kulutatud summad integreerida, saamegi teada, miks on võrguteenustasu nii kõrge ja maksude tõttu ei jagu raha ei liinide hoolduseks ega remondiks.
FOTO: PM/Scanpix