Liāna Langa, Riia linnavolikogu liige (Läti) kinnitab oma intervjuus: „Enamik Läti ühiskonnast on konservatiivne ega aktsepteeri „sooideoloogiat“.“
Liāna Langa on üks Läti tuntumaid luuletajaid. Ta on praegu Riia linnavolikogu liige parteis Nacionalā Apvienība (Rahvuslik Liit) ja juhib kampaaniat Räägi Läti Keelt. Alvaro Penas intervjueeris teda ajakirjale La Voce del Patriota.
Läti parlament (Saeima) hääletas Läti Istanbuli konventsioonist väljaastumise poolt. Milliseid põhjendusi selle hääletuse õigustamiseks esitati?
Liāna Langa: Nagu Stephan Löwenstein, Frankfurter Allgemeine kommentaator, 31. oktoobril õigesti märkis, sisaldab Istanbuli konventsioon „sooideoloogiat“. Enamik Läti ühiskonnast on konservatiivne ega saa seda „sooideoloogiat“ aktsepteerida. Enamik parlamendiliikmeid hääletas kooskõlas oma valijate arvamusega. Nagu meie endine president Egils Levits õigesti märkis, on Läti ühiskond koduvägivalla vastu, olenemata sellest, kas see toetab Istanbuli konventsiooni või mitte.
President Edgars Rinkevics on aga saatnud seaduseelnõu parlamendile uueks hääletuseks tagasi. Mis nüüd saab?
Liāna Langa: Istanbuli konventsiooni denonsseerimise hääletus toimub uuesti, tõenäoliselt järgmise seadusandliku istungjärgu, 15. Seimi ajal. See on kahtlemata küsimuse edasilükkamine. Samal ajal tuleb tunnistada, et see küsimus on ühiskonda lõhestanud ja oluliselt halvendanud kohalikku sotsiaalset kliimat. Lätis on ideoloogiline võitlus vastand traditsioonilisele Läti ühiskonnale vasakpoolsete liberaalide püüdlustele kehtestada muutusi, mida enamus ei soovi.
Vasakpoolsed on läinud tänavatele ja kujutanud Lätit praktiliselt naistele ohtliku riigina. Milline on naiste olukord Lätis?
Liāna Langa: Lätis on ametliku statistika kohaselt naiste esindatus otsustusprotsessides viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Probleem on selles, et vasakpoolne liberaalne poliitika võitleb pidevalt oma poliitika tagajärgede, mitte vägivalla põhjuste vastu, nimelt ühiskonna barbariseerimise ja üksikisikute suutmatuse vastu oma impulsse ja tunge kontrollida. Praegu on Läti linnade tänavad palju turvalisemad kui näiteks Rootsis, kus progressiivne poliitika on viinud migrantide arvu märkimisväärse suurenemiseni.
Üks Istanbuli konventsioonist lahkumise poolt hääletanud erakondadest kuulub valitsevasse koalitsiooni. Kas koalitsioon võiks laiali minna ja viia ennetähtaegsete valimisteni?
Liāna Langa: Jah, Roheliste ja Põllumeeste Liit hääletas lahkumise poolt, seega ei saa seda võimalust välistada. Kuid nii kummaline kui see ka ei tundu, pole praegune valitsus veel langenud.
Teine poleemika tuleneb kaks aastat tagasi vastu võetud seadusest, mis käsitleb läti keele oskuse kohustust. Te olete selle seaduse kindel toetaja.
Liāna Langa: Meie põhiseadus ja keeleseadus sätestavad, et igal Läti kodanikul ja alalisel elanikul on kohustus osata ja kasutada läti keelt, mis on Läti ametlik keel. Mõned Läti venelased on selle õigusliku reaalsuse vastu, kuna nad elavad endiselt nõukogudeaegse kodanliku ja koloniaalse üleoleku tundega. Kampaania üks eesmärke on kehtestada trahvid neile, kes ei oska riigikeelt. Eelarvest on kulutatud mitu miljonit eurot venelaste integreerimiseks Lätis, kuid kahjuks on tulemused kesised.
Meie konstitutsioonikohus on jõudnud järeldusele, et vene keel Lätis on isemajandav. Need on venestamise tagajärjed ja ma pean seda ohuks läti keele säilimisele. Oma igapäevaelus on lätlased sunnitud elama vene keelelise agressiooni õhkkonnas (venelased eeldavad, et kõik peaksid oskama vene keelt, mistõttu seda kuuleb poodides, kliinikutes, asutustes ja mujal); see on meile vastuvõetamatu ja me muudame seda.
Kaks aastat on kabinetis takerdunud 10 700 Läti kodaniku allkirjastatud seaduseelnõu pealkirjaga “Riigikeele staatuse tagamine”, mis on sisuliselt seadus Läti devenestamiseks. Uus lätlaste põlvkond on üles kasvanud vene keelt oskamata. Nad ei tohiks oma riigis keelelist agressiooni taluda. Riias viis devenestamine Nõukogude monumentide, näiteks tääki sümboliseeriva ja alandavaks peetud „sõrme” lammutamiseni.
Kas see poliitika on kohanud vastupanu? Kas Lätis on veel Nõukogude monumente?
Liāna Langa: Neid on alles vähe ja need lammutatakse järk-järgult. Okupatsioonimonumendi lammutamine saatis tugeva signaali Lätis asuvale Vene viiendale kolonnile, mis näitas, et nende lootused NSV Liidu taastamiseks või Läti integreerimiseks Venemaaga ei täitu. Pean ütlema, et Läti julgeolekuteenistused tegid suurepärast tööd ja okupatsioonimonumendi lammutamisele ei järgnenud rahutusi, samas kui meid ähvardati selliste rahutustega aastaid. Mõnikord esineb väiksemaid vandalismiakte, monumentidel on grafitit, aga see on praegu kõik.
Olete kogu oma elu pühendanud luulele, miks te siis otsustasite poliitikasse minna?
Liāna Langa: Tõepoolest, olen kogu oma elu pühendanud luule kirjutamisele, läti keele sügavustes elamisele. Viimase 15 aasta jooksul olen murega jälginud Läti liigset angliseerumist ja venestumist, mis kahjuks ei lõppenud riigi iseseisvuse taastamisega.
1999. aastal allkirjastas tollane Läti president Vaira Vīķe-Freiberga ametliku keele seaduse muudatused, mis legaliseerisid vene keele kasutamise nii ärisfääris (klienditeeninduses kui ka mujal) kui ka avalikus halduses. Sel ajal avaldas OSCE rahvusvähemuste ülemvolinik Max van der Stoel tugevat poliitilist survet. Läti venelasi ei peetud okupatsiooni paratamatuteks tagajärgedeks (okupandid ja tsiviilasunikud), vaid pigem “rahvusvähemuseks”, mis oli vale ja vastuolus lätlaste huvidega nende endi riigis.
Aja jooksul pöördusin mitmete silmapaistvate Läti poliitikute poole, et arutada keeleseaduse taasavamise ja muudatuste tegemise vajadust, kuid sain alati sama vastuse: koalitsioon oli otsustanud seda mitte taasavada. 24. veebruari 2022. aasta hommikul, päev pärast minu sünnipäeva, lülitasin arvuti sisse ja lugesin, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Sain selgelt aru, et läti keel tuleb päästa, et üksikud luuletused, olgu need kui tahes head, ei saa muuta Läti sotsiaallingvistilist reaalsust ja et venestamine tuleb välja juurida, sest sellele järgneksid suure tõenäosusega sõda ja okupatsioon, nagu Ukrainas.
2022. aasta mais käivitasin sotsiaalmeedia kampaania Runā Latviski („Räägi läti keelt“) At krievisko Latviju („De-russifitseeri Läti“), mida ma nimetan oma sotsiaalseks luuletuseks tegevuses. Vaatamata märkimisväärsetele väljakutsetele, tugevale vastupanule ja venelaste pidevatele ähvardustele on kampaanial õnnestunud de-russifitseerida mitte ainult arvukalt veebisaite ja avaliku sfääri suhtlusvorme, vaid ka tõsta ühiskonna teadlikkust riigikeele olulisusest.
Palju on veel teha! Lätis 160 aastat kestnud venestamise kuriteol on tohutu inerts ja seda ei saa mõne aastaga välja juurida. Lätlaste osalemine kampaanias on ülioluline ja see on ülioluline!
Allikas: Breizh-Info
