Kes jälgib välispoliitikat, see on märganud, kuidas reas riikides, ennekõike Ida-Euroopas (eriti Balkanil) ja endise Nõukogude Liidu alale loodud riikides lähevad valimistel vastakuti “euromeelsed” ja Vene-meelsed (või ka “paremäärmuslikud”) jõud.
Tavaline Aktuaalse Kaamera vaataja teab kohe: euromeelsed on “head”, nad on “avatud”, sallivad, globalismimeelsed jne. Need teised aga on pahad, kohe lausa vastikud.
Venemeelsus on selles regioonis kahtlemata olemas, näiteks Serbias ja ka Moldovas, kuid üha enam kasutatakse venemeelsuse silti kõigi ja kõige vastu võitlemiseks, sest see on Ukraina sõja taustal hetketrend, mida saab kasutada ka siis, kui venemeelsust polegi.
“Paremäärmuslaste” kohta liigub üha enam jutt, et ju nad siis massimigratsiooni, “liberaalsete uusväärtuste” ja globalismi vastu on ning rahvuslased pealegi.
Aga jutuks on seekord pigem “euromeelsed”. On muidugi poliitilisi jõude, kelle eesmärgiks ongi eurointegratsioon, sageli föderalism. Kuid Ida-Euroopas on euromeelseteks enamasti endine nomenklatuur, sest pole toimunud desovjetiseerimist.
Seda teame me ka Eestist, kus mõnedki poliitikud (ja eriti just Reformierakonnast nagu Siim Kallas ja Andrus Ansip) tegid karjääri NLKP-s. Kui tuli Laulev Revolutsioon, kehastusid nad mõneks ajaks iseseisvuslasteks ning kui Eesti astus euroliitu, astusid nad uue Keskuse teenistusse, hakates Moskva asemel Brüsseli satraapideks. Nüüd on nad taas võimul, sedapuhku mitte kommunistide, vaid euromeelsetena – ühtlasi liidurahade asemel eurorahade jaotamise juures.
Väidetavalt on Saksamaa allakäigus süüdi ka see, et selle riigi struktuurides on ohtralt vana Saksa DV nomenklatuuri – ka Angela Merkel väidetakse olevat Stasi agent. Ida-Saksa kommunistid on uues maskis nüüd ühendatud Saksamaad laostamas, nagu Merkeli algatatud massirände või praeguse kliimahüsteeriaga. Kui sinna lisada kohustuslik Hitleri kuritegude häbenemine, siis on Saksamaa väga mürgises keskkonnas.
Ida-Euroopa aga on traditsiooniliselt olnud üsna korrumpeerunud. Endised kommunistid olid mõnda aega varjul ja kui neis riikides hakkas sotsialismijärgne omariiklus välja kujunema, siis ilmusid nad taas välja, nüüd juba “edumeelsetena”. Ka nemad valisid uue isanda, Brüsseli, vandusid talle lojaalsust, said tema toetuse ja eurorahad ning hakkasid föderaalset agendat ellu viima.
Brüssel toetab neid valimistel, sest nüüd on nad lojaalsed vasallid, kes Euroopa Komisjoni vastu ei lähe, vaid suruvad oma maalgi maha rahvuslikke, homo- ja rändevastaseid ning traditsionalistlikke meeleolusid.
Nad ei ole enam kommunistid, nad on nüüd euromeelsed, nad on nüüd uue rahapoti ja pudrupaja juures, aga nende kodumaale on sotsialism endises räiguses tagasi tulnud. Euroopa Liidu mitteametlik ideoloogia on juba ammu uusmarksism – Euroopa Komisjoni endine president Jean-Claude Juncker käis isiklikult Triestis avamas Hiina kingitud Marxi kuju tema 200. sünniaastapäeval.
Rahvuslust aga surutakse endise sotsialismileeri maades endiselt maha (viimati tehti kannapööre Brüsseli abiga Ungaris), Ida-Euroopa koondatakse taas uude, eurosotsialismi leeri, kus võimul on “endised”, ainult uue maskiga. Muidugi toimub ka põlvkonna vahetus, “siimkallaste” asemele tulevad “kajakallased”, aga kommunism on tagasi. Nüüd teda enam nii ei nimetata, aga ta on naasnud läbi rohepöörde, läbi massimigratsiooni, läbi eurobürokraatia, läbi jälgimisühiskonna, läbi vihakõneseaduste…
Uued Uudised