Projektipartei Eesti 200 murdis uue jõuna Riigikokku, et tuua poliitikasse uut kultuuri, nagu nad lubasid. Nende sõnum oli „Meiega on võimalik“ ja nende retoorika oli, et nad teevad Eesti korda. Kui neli aastat tagasi see ei õnnestunud, sest kleepisid trammipeatused lolli peaga või liigsest enesekindlusest kahemõttelisi reklaame täis, siis nüüd suutsid nad päris suure hulga valijaid ära petta.
Pimedad näevad ja kurdid kuulevad, et tegelikult pole uus jõud midagi muud kui Reformierakonna puudel ja ka kombed on koeral samasugused. Kohati isegi hullemad. Ja ega nad pole pärast püünele pääsu seda isegi varjanud. “Mingites küsimustes polegi Eesti 200-l ja Reformierakonnal vahet,” tunnistas nende minister Tiit Riisalo Õhtulehele.
Nii ongi, et nagu Reformierakonnast, leiab ka nende nimekirjast ühe sulleri teise järel ja kõige halvem – see ei ole nende jaoks mingi probleem.
Nende valimisprogrammi kolmas punkt kõlab tühjalt kõmiseva tõrrena: „Me tahame ära teha riigireformi – nii riigi toimimise, demokraatia kaitse, korruptsiooni vastu võitlemise kui ka inimeste usalduse kasvatamiseks oma riigi vastu.“ Pange tähele – usalduse kasvatamiseks oma riigi vastu! Kas üldse leidub veel inimesi, kes pärast seda kõike, mida Eesti 200 on teinud (muidugi Reformierakonna ja sotside kaasabil), poliitikuid usub?
Et siinne tühjade sõnadena ei mõjuks, nagu Eesti 200 pikk plaan, siis mõned näited, et mõista, miks nende reiting valitsema asudes kolinal langeb.
Kunagi Postimehe peatoimetaja kohalt lahti lastud Eesti 200 esimees Lauri Hussar haaras spiikrihaamri ja kukkus lammutama – tuimalt sõidab ta kodu- ja töökorrast üle, paarutav teerull riivab kurvides ka põhiseadust. Oma ebapädevuse peidab ta võltsenesekindluse taha. Suure osa ajast, mis ta pukis istub, kulub tal abiliselt nõu küsimisele või telefoni skrollimisele. Samasuguse mühakana tuntakse teda ka Viimsi vallavolikogu esimehena.
Uus tase on seegi kuidas reklaami ja kõrtsiärimehest fraktsioonijuht Marek Reinaas annab talle kirja teel suuniseid.
Ja siis suure rahapanuse toel poliitikasse sisenenud Tarmo Tamm – puiduärimees Käsmust, kelle erakond pani huvide konfliktile vaatamata Riigikogu keskkonnakomisjoni esimeheks, veelgi enam, teda upitatakse ka keskkonnainvesteeringute keskuse nõukokku. Valimiste eel oli ta Eesti 200 üks suurimaid annetajaid.
Ja mis nüüd selgus? Ta teeb kaitsealal raietööd nii, et silm ka ei pilgu „Ebaseaduslikus metsaraies ja huvide konfliktis kahtlustatav riigikogu keskkonnakomisjoni juht, metsatööstur Tarmo Tamm paljastas oma raietegevusega tagaukse, mille abil saab plaanitavalt kaitsealalt osa metsast ikkagi maha võtta,“ kirjutab Postimees.
Ja siis Juku-Kalle Raid, kes käib Toompea lossis ringi nagu viibiks ta mõnes Kopli urkas. Toob saali alkoholiaroome, kallab avalikult õlut kurku ning kirjutab igasugust möla. Ikka teiste, mitte enda kohta.
Haridusministri Kristina Kallase eestivaenulikud tsitaadid pasteldest ja kanneldest on juba paljudel pähe kulunud.
Eesti 200 “poliitik” on ka Hendrik Johannes Terras, kes tahtis “Vallalise kaunitari” sõus endale Brigitte Susanne Hunti (huvitav, miks neil kõigil kolm nime on?), aga õige pea riidu läksid. Nüüd lõi ta parlamendis LGBT toetusrühma. Välisminister Margus Tsahkna aga lasi ministeeriumi külge riputada vikerkaarelipu, mis õhtupoole siiski maha võeti, sest ega siis igat plagu saa ka riigiasutuse külge toppida.
Ja muidugi Slava Ukraini häältemagnet Johanna-Maria Lehtme – püha lehm, kes suutis Eesti rahva ära petta, kuid kelle suhtes mitte keegi midagi ette ei võta. Kui EKRE tema sassis raamatupidamise ja ebareaalete palkade kohta märkusi tegi, karati hoopis meile kraesse. Kuidas te julgete?!
Nüüd on aru saadud, et ups, ongi jama. Täna paljastavad ordenikavaleri, aasta eurooplast, aasta inimest, aasta naist jne ülistanud meediamajad üksteise võidu kiht-kihi haaval tema sigadusi.
Veel hiljuti teda kiitnud Eesti Ekspress kirjutab, kuidas Johanna-Maria Lehtme käe all sai heategevusest äri, kuidas ta jäi varasemas töökohas vahele varastamisega ja pidi ametist lahkuma, kuidas ta valetas kohtule kümnete tuhandete eurode üle käinud vaidluses, kuidas Slava Ukraini ja IC Constructioni asjas ilmusid välja dokumendid, mis loodi ametlikust kuupäevast mitu kuud hiljem…
Postimees lisab vilepuhujalt uusi fakte selle kohta, et Lehtme viis kotiga sularaha Ukrainast välja.
Tint saab enne otsa, kui kogu see Eesti 200 saast üles kirjutada. Ja see ei ole lõppenud.
Aga mis siis teha, peidaks silmad kuhugi… Aga ei, kõige nõmedam, et see kõik on muutumas normaalsuseks.
Aarne Mäe