Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas arusaamatud epiteedid muudavad demokraatia mõiste kõikuvaks.
„Epiteet ehk kujundlik täiend on siuke keeleline vigur, mis lisatakse mingile sõnale selle olemuse täpsustamiseks või mingi omaduse esiletoomiseks. Näiteks sõnale „kass“ võib lisada erinevaid epiteete – kirju, must, laisk jne.
Epiteedid muudavad teksti mõnusamaks ja toidavad kujutlusvõimet, samuti annavad asjadest selgema ja arusaadavama pildi. Samas on terve rodu sõnu, mis mingitki täpsustamist ei vaja ja millele mistahes epiteedi lisamine ajab asja segasemaks või tekitab hämmingut.
Näiteks sõna „vabatahtlikult“ peaks olema igati ühemõtteliselt arusaadav. Minu noorpõlves aga, kui oli teemaks osalemine laupäevakutel või astumine pioneeriorganisatsiooni või käimine paraadidel, siis ametlikus kõnepruugis lisandus praktiliselt alati epiteet „rangelt“.
Ei piisanud, et mingi tegevus oleks vabatahtlik, see pidi olema „rangelt vabatahtlik“. Milline oleks teoreetiline erinevus vabatahtliku teo ja rangelt vabatahtliku teo vahel – see jäigi arusaamatuks.
Selliseid sõnu on veel, mis justkui ei võimalda kahtepidi mõistmist, kuid millele sellegipoolest lisatakse parasiitseid epiteete – „tungivalt soovitatav“, „äärmiselt ohtlik“ ja muidki.
Selliseid vigureid on alati tehtud ka sõnaga „demokraatia“. Taas noorpõlve vaadates meenub, et tol ajal eksisteeris „nõukogude demokraatia“. Mille poolest see tavapärasest demokraatiast erines, ei selgunudki.
On arusaadav, et demokraatial on erinevaid alamliike – otsedemokraatia, esindusdemokraatia jne. Kui aga hakatakse lisama mingeid arusaamatuid epiteete, siis hakkab põrand kõikuma.
Meie riigis kehtib põhiseaduslikult esindusdemokraatia. Hüva, on teatavad võimalused ka otsedemokraatia kasutamiseks, kuid see seisneb harvades erandites.
Kui me nüüd lisame kõigiti mõistetavale demokraatiale epiteedi „liberaalne“, mida krdit see siis tähendama peaks? Termin „liberaalne demokraatia“ jookseb tänapäeval läbi nii paljudest juttudest ja tekstidest, et kohati tundub juba parasiitsõnana. Hm, see vist ONGI parasiitsõna! Sest mingit sisu kandvat tähendust sellel ju ei ole. Või on?
Me ju kõik teame, kuidas meie demokraatia toimib – valimised, kandidaadid, nimekirjad, kampaaniad, esindatus, mandaadid, koalitsioonikõnelused, bla-bla-bla … Kuidas aga praktikas praegusest mehhanismist erineks „liberaalne demokraatia“? Või see, mis toimib, ongi liberaalne? Kui nii, siis kuidas sellest erineks „lihtsalt“ demokraatia?
Või kui eksisteerib liberaalne demokraatia, siis peaks justkui olemas olema ka konservatiivne demokraatia. Milles see seisneb ja kuidas see reaalsuses liberaalsest erineb?
Ma saan aru, et maailmavaade või ajakirjandus või tegutsemissihid võivad olla (ja ongi) liberaalsed ja konservatiivsed ja parempoolsed ja vasakpoolsed ja äärmuslikud ja tsentristlikud ja mis kõik veel. Kui aga on toimiv demokraatlik mehhanism, mille demokraatlikku olemust ka keegi kahtluse alla ei ole seadnud – kuidas siis määratleda selle liberaalsust või konservatiivsust?
Kas keegi oskaks punkthaaval välja tuua konkreetsed eristuvad jooned demokraatia, liberaalse demokraatia ja konservatiivse demokraatia puhul? Või katsuks siiski leppida „lihtlabase“ demokraatiaga ilma sellele kaunistavaid epiteete lisamata.”