Eesti Rahva Muuseum peaks olema eesti rahvale midagi oma ja lähedast, aga see muutub üha kaugemaks ja võõramaks, seda just muuseumi juhtimise ja tegevuse osas.
ERR kirjutab: “Muuseumivaldkonna asutused toetavad Eesti Rahva Muuseumi (ERM) muutmist avalik-õiguslikuks asutuseks, kuid hoiatavad kultuuriministeeriumi plaanitava juhtimismudeli eest. Muuseumiühingu juhi Anu Viltropi sõnul riskib praegune eelnõu muuseumi politiseerimisega.”
ERM ei karda mitte sellist politiseerimist, nagu toimus just ERR-i nõukoguga, vaid “vaatab ette”, olles ise muuseumi üdini vasakliberaalselt ära ideologiseerinud ja politiseerinud.
“Vaataksime pigem ennetavalt ette. Loomulikult võiksid liberaalses demokraatlikus keskkonnas kokkulepped ja poliitiline kultuur toimida, küll aga näeme Euroopas väga erinevaid arenguid, sealhulgas demokraatia vähikäiku. Seadusloome võiks olla pikema vaatega kui see, mis meil täna on – meil on praegu võimalus kaitsta Eesti Rahva Muuseumi tulevikus võimalike illiberaalsete arengute eest,” lausus Viltrop.
Vaatame kõigepealt ERM-i enda tegemisi. Esimest asja, mis kõigile meenub, kirjeldab meedia nii: “Eesti Rahva Muuseumi (ERM) hooaja avapeol „ÖÖ25“ 27. septembril 2025 tekitas tormilise skandaali artisti Valge Tüdruk (Elina Masing) ligi tunnise kestusega provokatiivne etteaste. Sõu ajal nähti laval vulgaarseid väljendeid, poolpaljalt aelemist ning suguühte, orgasmi ja vägivalla imiteerimist, mis sundis suure osa publikust saalist lahkuma.”
Kas see on midagi, mis peaks muuseumi juurde kuuluma?
Teine skandaal on see, et Eesti Rahva Muuseum on muudetud Ukraina Rahva Muuseumiks ehk tema embleemil on Eesti riigi- ja rahvusvärvid asendatud Ukraina sinikollasega.
Asi ei ole mitte solidaarsuse avaldamises või mitteavaldamises sõdivale Ukrainale, vaid selles, et EESTI RAHVA Muuseumi embleemil pole sinimustvalget – see on näkku sülitamine kõigele, mida see muuseum peaks kehastama.
Ja sellisel taustal julgeb Anu Viltrop veel protesteerida väidetava politiseerimise vastu (mis võib muidugi ohuks olla, mis Reformierakonna valitsedes on täiesti reaalne), samas kui ta ise vasakliberaalse ideoloogina hävitab eesti rahvale püha muuseumi kontseptsiooni tegelikku mõtet.
Seda vägivaldselt pealesurutavat marksistlikku kultuurikatkestust näeme igal pool eestipärase juures: Kumus, kus “tühistati”, kus kunstnike pildiallkirju; Vabamus, mis on okupatsioonide muuseumist muudetud neomarksistlikuks ideoloogiapesaks marufeminismile ja homoagendale, Tartu Ülikooolis ja Ugala tearis, mis korraldavad homokarnevale, jne, jne.
Lõpetuseks üksainus lause: toogu ERM Eesti lipuvärvid enda esindusembleemile tagasi, siis räägime ka muust, sealhulgas rahastusest.
Uued Uudised