Tarkvara- ja elektriinsener Ermo Porkveli kirjutab, et kui Eesti mõtleb tuumaenergeetikale, on aeg kohe poliitiline otsus ära teha.
“Olen rõõmus, et 24 tunni jooksul õnnestus mul kuulda kahelt EKRE ministrilt väljaütlemisi, mis panevad mind julgemalt tulevikku vaatama.
Aga alustan ikkagi pahandamisega: ma ei mõista, miks on EKRE tipp-poliitikutel tarvis järjekindlalt eitada inimtekkelist kliimasoojenemist, mida veab CO2, kui selle mehhanismid seletab ära (kvant)füüsika ja seda kinnitab piisav statistika? On selles süüdi mudeliusku peavool, mis võimaldab kõike müstifitseerida? (Toimetuselt – rahvuskonservatiivid ei eita inimkonna mõju kliima muutumisele, kuid peavad seda osakeseks üldisemast kliimasoojenemisest, kuhu on haaratud paljud faktorid).
Siinkohal ma ei väida siiski, et tulemas on katastroof, mille vältimiseks peame sooritama kollektiivse enesetapu. Teadus seletab ja ennustab protsesside tulemusi. Aga teadus ei anna hinnanguid skaalal hea-halb ja õige-vale. Hinnangud jäävad tõde teadva ja mõistva valija anda ja poliitikute osaks jääb ellu viia nendest hinnangutest järelduvaid otsuseid. Ideaalses maailmas oleks see nii.
Paraku on maailm palju komplekssem ja otsuste tegemine nõuab olukorra vaatlemist rohkem kui ühest aspektist. Euroopa ja Ühendriigid võiks maamunalt kaduda ja aastale 2100 projitseeritud temperatuuri tõus saabuks 10-12 aastat hiljem. Saavutus missugune! Ja seetõttu ma ei mõista kliimastreike ja muud tõmblemist. Tegelikult mõistan küll – hukka mõistan.
Ja tulles koju, siis Eesti osakaal maailma CO2 heitmetes on 0,05% ja EL-i omades 0,5%. Seega igaüks peaks nägema, kui tugeval võtmepositsioonil on antud küsimuses Eesti. Lubage naerda!
Lisaks vahele uitmõte, mis pole seni veel toetatud arvutustega. Mulle tundub, et päikesepaneelidest, mis praegu Euroopat üle ujutavad, oleks Euroopale rohkem kasu, kui need Aafrikas puhast ja magevett toodaks, mis aitaks võidelda kõrbestumisega ja seega kliimaprobleemide, vaesuse ja rändega.
Samas EL-i kliimapoliitikat meil ignoreerida pole võimalik. Põlevkivienergia tootmise seisma panek on selge märk sellest. Aga see on alles algus. Kuna Saksamaa oma skisofreenilise keskkonnapoliitika tõttu ei suuda endale võetud kohustusi täita, on ootamas kiire heitmekvootide nõudluse ja hinna tõusu jätkumine.
Kui Saksamaal maksab keskmisele kodumajapidamisele elektrienergia 30s/kWh ja on tõusuteel, siis meie ühiskonna lööks selline hind jalust. Tasemelt 40€/tonn CO2 ja tootes 50% elektrit põlevkivist, maksaks meie ühiskond ainuüksi kvootide eest 150 miljonit eurot aastas. Metsa kui „neutraalse“ ressursi ahju ajamine saab olla ainult äärmiselt ajutine lahendus.
Ja nii oligi mul tõsiselt hea meel kuulda Martin Helme ja Rene Koka suust, et tuumajaama ehitus Eestisse on tõsisel kaalumisel. Käikulaskmise ajaskaalaks 10-15 aastat. Oleksin sellega rahuldunud, aga olen viimasel ajal asja uurinud ja, kui on tõsine tahtmine asi ära teha, siis tuleb praegu selle rongi peale jooksma hakata, sest aur on juba üleval, aga järgmist rongi niipea ei paista.
See mõistukõne tähendab seda, et mitmed MSR-ga (üks IV põlvkonna reaktoritüüpidest) tegelejad on kohe-kohe (3-5 aasta pärast) valmis alustama prototüüpreaktori ehitusega. Ja ainult prototüüp võib 10-15 aasta pärast käiku minna. Järgmist tuleb uuesti oodata 10 aastat, sest enne prototüübi käikuminekut uue ehitusega keegi ei alusta. Elik esimene seeriatootmisest tulnud reaktor maailmas võiks minna käiku umbes 25 aasta pärast. Ja miks ei võiks see kanda silti Made in Estonia?
See aga eeldab kiiret ja asjalikku valiku tegemist. Igasugused ametnike koostatavad arengukavad peavad vahele jääma ja tarvis on poliitilist otsust. Ilmselt oleks parim variant omandada valitud start-up või vähemalt osalus selles. Ja mõistagi eeldab ja võimaldab see teadusrahade ja Eesti teaduspotentsiaali asjalikku kasutamist. Teadus ja arendus sisaldab alati majanduslikku riski, aga paremat valikut meil pole.”