ERR peaks maksumaksjate rahast ülalpeetava riigimeediana tegelema üksnes nende ülesannete täitmisega, mille riik on rahvusringhäälingu seadusega selgelt ja üheselt ette näinud.
Avalik-õiguslik ringhääling ei ole loodud selleks, et konkureerida kommertskanalitega vaatajanumbrite, staarikultuse või kerge meelelahutuse vallas, vaid selleks, et täita seadusandja poolt vajalikuks arvatud ülesandeid.
Rahvusringhäälingu seadus ei näe mitte kusagil ette, et ERR-i ülesanne oleks meelelahutuse tootmine. Ometi on meelelahutusest saanud ETV tegevuse üks keskseid telgi – vaata et ERR-i kaubamärk. Olulises osas on programmi fookus, ressursikasutus ja ka avalik kuvand nihkunud suunas, mis ei erine sisuliselt kommertstelevisioonist, välja arvatud selles, et arve maksab maksumaksja.
Pole liialdus öelda, et paljud ETV suurimad “staarid” on kujunenud just meelelahutuslike projektide kaudu: “Ringvaade”, “Terevisioon”, “Hommik Anuga”, aastavahetuse programmid. Kõik selle võiks ära kärpida – ja seadust järgides tulekski see ära kärpida, ühes meelelahutusele keskenduva elamussaadete toimetuse likvideerimisega –, ilma et ükski ERR-i seadusest tulenev kohustus jääks täitmata. Küll aga vabaneks märkimisväärne hulk maksumaksjate raha.
Olen seda seisukohta korduvalt selgitanud ka ERR-i nõukogu koosolekutel. Tulemus on olnud ootuspärane: vaikus. Keegi ei “tõsta toru”. Paraku on ERR-is aastate jooksul kinnistunud arusaam, et seadus on soovituslik, mitte siduv – tehakse, mida tahetakse, ning igasugune kriitika tembeldatakse automaatselt lubamatuks ajakirjandusvabaduse ja ERR-i sõltumatuse vastaseks rünnakuks. See on mugav retooriline võte, mis väldib sisulist arutelu seaduse, vastutuse ja maksumaksja raha kasutamise põhjendatuse üle.
Lahendused ei ole keerulised, kui selleks leidub tahet. Esiteks tuleks rahvusringhäälingu seadust rakendada senisest rangemalt ning siduda ERR-i rahastamine selgelt seadusest tulenevate ülesannete täitmisega. Meelelahutuslik sisu, millel puudub otsene avalik-õiguslik põhjendus, ei tohiks saada maksumaksjate raha. Mitte sentigi.
Teiseks tuleks ERR-i nõukogu rolli tugevdada sisulise järelevalve organina, mitte formaalse kummitemplina. Nõukogu liikmetel peab olema nii pädevus kui ka julgus küsida ebamugavaid küsimusi ning vajadusel nõuda muutusi programmipoliitikas – just selles mõttes, et ERR-i tegevus peab vastama seadusega sätestatud eesmärkidele ja ülesannetele. Tegelikult sätestab ka kehtiv rahvusringhäälingu seadus § 21 lg 1 p-s 7, et ERR-i nõukogu ainupädevusse kuulub ERR-i seaduses sätestatud eesmärkide ja ülesannete täitmise järelevalve. Ehk õiguslik alus selliseks järelevalveks on olemas, aga seda järelevalvet tuleks ka tegelikult teostada.
Kolmandaks tuleks ERR-is kehtestada selge sisuline piir avalik-õigusliku ja kommertsliku sisu vahel. Kui meelelahutus on ühiskonnas vajalik, siis on selle tootmiseks olemas kommertskanalid, kes tegutsevad turu- ja vastutustingimustes, mitte maksumaksja garantiiga. ERR mitte ainult ei peaks meelelahutust tootes turgu solkima, vaid ei tohikski seda teha. Olgem ausad, sama kehtib paljuski ka spordiülekannete kui meelelahutuse ühe liigi kohta.
Lõpuks taandub kõik ühele lihtsale, kuid põhimõttelisele tõele: rahvusringhääling ei pea olema populaarne iga hinna eest ega võistlema maksumaksja rahaga kommertskanalitega meelelahutuse turul. Avalik-õigusliku meedia väärtus ei sünni vaatajanumbritest ega staarikultusest, vaid seaduse täitmisest ja ühiskondliku vastutuse kandmisest.
Seni, kuni ERR tegutseb riigimeediana ja kasutab maksumaksja raha, ei ole seadus soovitus ega inspiratsiooniallikas, vaid piir, millest vaikselt üle libiseda ei tohi.
Varro Vooglaid, ERR-i nõukogu liige
