Millal hakkab Eesti omavalitsustel paremini minema? Siis, kui paraneb vallajuhtide kvaliteet, kui meeskondi ei mehitata sõprade ja sugulastega, kui ettevõtlusega tegelemine jäetakse ettevõtjatele ning kui vastutama hakatakse päriselt, mitte ainult sõnades, kirjutab AS Eesti Keskkonnateenused juhatuse esimees ja Tallinna linnavolikogu liige Argo Luude.
Peagi otsustatakse kohalike omavalitsuste (KOV) valimistel, kuidas järgmisel neljal aastal meie kodukohas asjad kulgema hakkavad. Paljud inimesed ütlevad, et neid valimised ei huvita, ammugi siis kohalikud valimised. „Mis mõtet on minna valima, kui midagi ei muutu?“ ütlevad valimistest mittehuvituvad inimesed.
Ometi on ka üks teine ütlemine; nimelt, et sina võid küll poliitikaga mitte tegeleda, kuid poliitika tegeleb sinuga igal juhul. Seega, sina võid küll valima mitte minna, aga sellegipoolest saavad nii linna- kui ka vallavolikogud valitud ja keegi hakkab määrama seda, kuidas sinu kodukohas autoga sõita saab, kas teed tolmavad või mitte, kas lasteaias kohti on ja kui palju selle eest maksma peab, kas kool pannakse kinni või ehitatakse hoopis uus jne, jne.
Annab Jumal ameti…?
Mõni aeg tagasi ütles Erki Raasuke, Eesti üks silmapaistvamaid juhte, kes on töötanud kõrgetel ametipositsioonidel nii era- kui ka riigisektoris, et Eesti riik pakub oma rahvale kehva juhtimist. Kahjuks tuleb nõustuda, ja pahatihti kohtab halba juhtimist nii riigi- kui ka kohalikul tasandil. Paraku ei kehti päris elus alati loogika, et annab Jumal ameti, annab ka tarkuse hakkama saada.
Tänaseks olen olnud neli aastat Tallinna volikogu liige ja näinud lähedalt, kuidas asjad käivad. Mis on omavalitsuste juhtimises valesti ja mida saaks paremaks teha?
Esimene probleem: omavalitsusi – aga laiemalt ka riiki – ei pääse pahatihti juhtima inimesed, kes seda tööd ka päriselt teha oskavad, vaid inimesed, kes saavad oma ametikoha erinevate poliitiliste mängude tulemusena. Ent inimene võib küll olla tore rahvamees, osata teha nalja ja lubada maad ja ilmad kokku, kuid tegelikult puuduvad tal oskused ja omadused juhtida oma meeskonda nii, et mingiks ajaks oleks ette näidata ka vajalikud tulemused. Kui me mõtleme suurte ja edukate ettevõtete peale, näiteks Apple, Google, aga ka LHV või Tallinna Kaubamaja, siis sealsed juhid ei ole saanud oma ametit mitte seetõttu, et nad tänaval telkides klientidele mesimagusaid lubadusi annavad või teles tsirkust teevad, vaid nad on valitud, kuna oskavad suunata oma meeskonda ja saavutada tulemusi.
Seega võiks ka KOV-ide juhtimisel kasutada rohkem sellist mudelit, mida mõnel pool ongi juba kasutatud: volikogu valitakse ära, koalitsioon pannakse paika, lepitakse kokku tulemused, kuhu KOV nelja aasta pärast välja peab olema jõudnud. Siis otsitakse tööjõuturult sobiv inimene, kes oleks võimeline panema kokku oma meeskonna ning juhtima valda nii, et oodatavad tulemused ka saabuksid. Minu arvates on see väga hea praktika ja võiks vabalt laieneda ka riiklikule juhtimisele.
Omavalitsusjuhtide ülbus
Teine probleem: omavalitsusjuhtide ülbus. Ehk küll rängalt sõnastatud, kuid aus. Rahvakeeli öeldakse, et võim hakkab pähe. Kui valimised on möödas ja hääled kokku loetud, siis vaatab nii mõnigi seda, kui palju ta hääli sai ning järeldab sellest, kui populaarne ta on. Ja kui selgub, et on piisavalt populaarne juba mitmeid valimisi järjest, siis hakkab tasapisi süvenema arusaam, et vald/linn – see olengi mina.
Seda valda või linna hakataksegi üha enam juhtima nagu oma pereettevõtet. Vastutavad töökohad mehitatakse endale lojaalsete isikutega, tihti sõprade ja sugulastega, ning igasuguse vähegi kriitilisema tagasiside korral ei mõelda mitte sellele, et äkki peaks midagi paremaks tegema, vaid sellele, kuidas kritiseerija elu võimalikult kibedaks teha. Polegi siis midagi imestada, kui niisuguses omavalitsuses tegelikult aeg justkui seisab, arengut pole, valla või linna vara kanditakse vaikselt endale, jne.
Kolmas probleem – omavalitsusjuhtide arusaam, et nad oskavad hästi kõike. KOV on loodud selleks, et korraldada kohalikku elu, hoolitseda selle eest, et talvel oleks lumi lükatud, et oleksid olemas lasteaiad ja koolid, et ehitamisel peetaks kinni nõuetest, jne. Need kõik on vajalikud asjad, et inimeste igapäevaelu saaks kulgeda mööda normaalset rada. Väga paljudes omavalitsustes ongi need asjad hästi korraldatud.
Vahel aga tundub KOV juhtidele, et võiks teha midagi lisaks, näiteks tegeleda ettevõtlusega. Ehkki vahel harva võib tõesti olla nii, et omavalitsus peabki mingi ettevõtte rajama ja selle omanik olema, siis kinnitab ajalugu nii meil kui ka mujal, et enamasti ei tule omavalitsusel ettevõtlus kuigi hästi välja. Tallinna linn soovis rajada panga. Milleks seda vaja oli, ei tea, sest panku oli Eestis piisavalt. Raha kulus selle peale miljoneid, kuid pangast asja ei saanudki.
Samuti proovis Tallinn kätt jaekaubanduses ja avas toidupoe. Kära tehti palju ja kaupu müüdi justkui soodsamalt kui mujal, ent inimesed seal millegipärast väga ostmas käia ei tahtnud ja pood pandi kinni.
Äriajamine pole KOV-i ülesanne
Näiteid on mujaltki, näiteks jäätmekäitlusvaldkonnast, millega olen ise seotud. Kuressaarde rajati omal ajal riigi rahadega 40 miljonit krooni maksma läinud jäätmekeskus. Kuna valdkonnas tegutsejatega nõu ei peetud, kulutati üks osa üüratust summast asjade peale, mis hiljem kasutust ei leidnud ja seisvad senini tolmukihi all. Lahendus: KOV korraldagu kohaliku elu küsimusi ja loogu vastav keskkond, et ettevõtjad saaksid teha oma osa, ja palju paremini, kui KOV seda suudaks.
Kokkuvõtteks peame tõdema, et kõik nimetatud probleemid viitavad ühele kroonilisele veale, mida näeme nii KOV-ide kui ka riigi juhtimises – vastutuse puudumisele. Kui jutt käib hüvedest, siis tavatsetakse öelda, et need peavad olema kõrged, sest vastutus on suur. Kui aga asi jõuab päriselt vastutuse juurde, algab näpuga näitamine ja peagi selgub, et vastutajat justkui polegi. Samas on hulk lahendusi, millega saaks vastutamatust vähendada, lihtsalt tahtmist peab olema. Omalt poolt võin kinnitada – EKRE-l on see tahe olemas!
Argo Luude
AS Eesti Keskkonnateenused juhatuse esimees
Tallinna linnavolikogu liige