Välisuudistes kohtab sageli mõistet “euromeelsed”, tavaliselt vastandina “venemeelsetele”, kuid üldjuhul on selle taga väga vähe Euroopa-meelsust, ohtralt Brüsseli-meelsust ja 100 protsenti värvivahetust.
Hea näide on Rumeenia, kus presidendivalimiste esimeses voorus jäi “euromeelne” kandidaat kolmandaks, esikoha pälvis “paremäärmuslane”, kes tembeldati “venemeelseks” ning süvariiklik kohtunik tühistas seepeale valimistulemused, väites, et need saavutati Kremli sekkumiskampaaniaga TikTokis.
Kes aga on Rumeenia “euromeelsed”? Valdavalt endisest kommunistlikust nomenklatuurist välja kasvanud poliitikud ja nende järeltulijad. Umbes nagu Nõukogude nomenklatuurist “üle hüpanud” Siim Kallas, kelle tütar Kaja esindab juba uut, “euromeelset” nomenklatuuri.
Need on kestavahetajad. Paljudes endistes sotsialismimaades ei toimunud desovjetiseerimist. Vanad kommunistid, kes elasid esimese ehmatuse üle, muutusid ruttu “rahvuslasteks” ja “iseseisvuslasteks”, sulandusid uude, “euroopalikku” eliiti, teades erastamisprotsessides “magusaid kohti”, hakkasid nad kapitalistideks ning omades suurt poliitilist kogemust, muutusid uueks nomenklatuuriks.
Seejuures võttis see seltskond selgelt “euromeelse” positsiooni, sest see kaitses neid minevikutaaga eest, andis neile uute, “kaasaegsete” identiteedi ning tagas Brüsseli seljataguse, lisaks aga pääsesid nad juurde eurorahade küllusele (praegu tuuleparkide rahakülvile).
Nii et Nõukogude aja Moskva-meelsetest on nüüdseks saanud “euromeelsed”, kes kaitsevad enda korrumpeerumist nüüd Brüsseli vihmavarjuga, sest sealsele bürokraatiale on nad omad. Oponentide kõrvaldamiseks, kes võiksid nende rikastumispositsioone kõigutada, kasutatakse nüüd “venemeelsuse” silti, mis Ukraina sõja taustapildis on märgatavalt efektiivsem kui näiteks natsi või isegi paremäärmusluse silt. “Venemeelsus” on saanud süvariikide relvaks oma võimu hoidmisel (mitte et reaalset venemeelsust poleks Euroopas olemas).
Gruusia on samas “euromeelsuse” hea näide: kuna traditsionalistlik valitsus nõudis LGBT ja teiste taoliste organisatsioonide välismaise rahastamise deklareerimist, siis algatati tema vastu meeleavaldused, mida käisid õhutamas EL-i riikide välisministrid, sealhulgas Tsahkna. Kui “euromeelsed” valimistel kaotasid, laiendati võimupöörde tegevusvälja veelgi, kuid nüüdseks on revolutsioon vaibumas. “Euromeelsed”, kes varjasid Antifa kombel nägusid maskidega, vägivallatsesid Gruusias omajagu, süü kokkupõrgete eest pandi Läänes aga Gruusia valitsusele.
Euromeelsus ei tähenda enam lihtsalt Euroopa integreerumise toetamist – selle mõiste varju on pugenud nii “endised” kui ka paljud vasakpoolitsevad rühmitused, sest EL on ju nende kontrolli all ja omasid ikka toetatakse. Kui kunagi taastatakse rahvusriikide Euroopa Liit, siis lendavad vasakpoolsed, kommunistid ja pseudoliberaalid selle mõiste alt kolinal välja.
Uued Uudised