Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri sõnavõtte kuulates jääb üha enam kummitama küsimus – kas euroimpeeriumi juht ongi enam adekvaatne?
Reedel hoiatas ta uue Balkani sõja eest, kui Bosnia, Albaania, Serbia, Makedoonia, Montenegro ja Kosovo ei tunne, et Euroopa Liidul on neile tulevase liikmesuse pakkumisega tõsi taga. Kogu uudisest aga ei selgu, mis peaks neid riike uuesti sõtta tõukama.
Ehk võib nende riikide siseolukorrale tekitada pingeid see, kui nad Lääne-Euroopaga võrreldes praegusesse suhtelisse vaesusesse jäävad, kuid vaevalt, et see toob kaasa sõjad, mille varem põhjustasid tegelikult väikese Juguslaavia impeeriumi lagunemine ja sealse “vanema venna” ehk serblaste suured ambitsioonid pärandi jaotamisel.
Väheusutav, et Euroopa Liitki neile riikidele õitsengut toob – tohutud kulutused migrantidele ja nendega kaasnevalt turvalisusele muudavad EL-i edaspidi majanduslikult ebastabiilseks, sellega kaasneb ka poliitiline kaos, kui islam hakkab Euroopas poliitilist võimu üle võtma. Tegelikult elab EL praegu viimaseid aegu jõukuses. Föderaliseerumine aga paneb needsamad Balkani riigid varsti selle ähvardav-karistava Brüsseli diktaadi vastu mässama.
Junckeri sõnum on pigem propagandistlik, näitamaks, nagu oleks savijalgadel vankuv EL nende viimane võimalus – kui mitte Euroopa Liit, siis tulevad sõda ja kannatused. Tegu on räige vale ja rumalusega, saamaks selle läbi Balkani Brüsseli, mitte Visegradi mõju alla.
Et Juncker Balkani ja kogu Euroopa rahvuslust kardab, sellele viitab ka tema sõnavõtt neljapäeval, milles ta kutsus Euroopat võitlema “kitsarinnalise rahvuslusega, kuni selleks on veel aega”.
Üleskutse on seotud kaheksa kuu pärast peetavate Euroopa Parlamendi valimistega, mis tõotavad konservatiivsetele ja immigratsioonivastastele parteidele häid tulemusi.
“Paremalt varitsev oht võib hõlpsasti toetust võita, kui sõge populism ja väiklane natsionalism talle teed sillutavad,” ütles Juncker Viinis Austria vabariigi sajanda aastapäeva kõnes. “Me peame ta peatama, kuni on veel aega.”
Ühest küljest paistab Junckeri jutust läbi vasakpoolne retoorika, teisalt aga on ta oma ettearvamatu käitumise ja alkoholilembusega juba ammu oma usaldatavuse küsimärgi alla pannud.