Kui temperatuur Euroopas tõuseb, ägeneb poliitiline retoorika veelgi. Mõne päeva jooksul pärast 2026. aasta juuni kuumalaine puhkemist tormasid tuttavad hääled süüdlasi otsima.
BBC-le antud intervjuus nimetas John Kerry praegust USA administratsiooni kliimaküsimustes „ohtlikuks ja hoolimatuks“. ÜRO kliimajuht Simon Stiell kuulutas, et „Euroopa metsikul kuumalainel on kliimakriisi jäljed kõikjal; see on järjekordne hind fossiilkütuste põhjustatud reostuse eest, mis meie planeeti kõrvetab“.
Sellel hüperboolil puudub teaduslik alus. Süsihappegaasi atmosfääri ülekuumenemise väidete pakilisus ei ole kunagi võrreldav vähemalt sama ohtlike külmalainete kohta käivate teadetega. See tasakaalustamatus peegeldab apokalüptilist narratiivi, mis seab hirmu ja ideoloogia esikohale nüansside ja tõendite ees.
Mis siis kuumalaine vallandas?
Põhjuseks näib olevat looduslik meteoroloogiline nähtus, mida tuntakse oomega-plokina. Jugavool moodustas kahe madalrõhkkonna vahele tohutu kõrgsurveharja. Rõhuerinevus, mille kontuurjooned meenutavad kreeka tähte oomega, kannab kuuma Sahara õhku Lääne-Euroopasse loodusliku atmosfääriprotsessi kaudu.
Bensiinimootoriga autode süüdistamine piirkondlikus ilmastikumustris eksitab avalikkust tahtlikult, et õigustada suurenenud riiklikku kontrolli igapäevaelu üle. Selline valikuline raamistamine muutub veelgi murettekitavamaks, kui uurida kuuma ja külma suremuse andmeid.
Tegelikult ei tulene tegelik oht mitte atmosfääris leiduvatest gaasijääkidest, vaid drakoonilisest energiapoliitikast, mida suruvad asjast eemal olevad poliitikud eurooplastele peale. Agressiivne surve süsiniku netoheite nulltasemele viimiseks on vallandanud läänemaailmas isetekitatud majanduskatastroofi.
Kui kuumus on ohtlik, tuleks jahutuse kättesaadavust laiendada, mitte piirata…
Vijay Jayaraji
Allikas: RCM
Hoiatus: “kolmanda osapoole faktikontroll” ehk kliimaideoloogid võivad kõik alternatiivsed arvamused kahtluse alla seada.
USA meteoroloog Chris Martz selgitab, miks Euroopas oli nii palav, ja see ei ole süsinikdioksiidi heitkoguste pärast.
Martzi sõnul on oomega blokeering (plokk) meteoroloogiline selgitus Euroopa mandri suuri osasid tabanud kuumade temperatuuride taga.
Oomega-plokk on reaktiivvoolu muster – võimas kõrge kõrgusega õhuvool, mis määrab suuresti ilma meie laiuskraadidel. Nimi tuleneb reaktiivvoolu sarnasusest kreeka tähega oomega.
Keskel on suur kõrgsurve selgroog, mida küljelt piiravad kaks madalrõhuala. See muster takistab kuumaõhumasside vaba voolamast ja ilmamuster võib kesta päevi või isegi nädalaid.
Kuuma õhumassi transporditakse Saharast põhja poole Euroopa suunas antitsükloonilise õhuga (mis pöörleb päripäeva). Kuna see õhumass tõuseb ja vajub, surutakse see kokku adiabatiliselt (ilma soojusvahetita), see on protsess, mis põhjustab temperatuuri veelgi tõusu. See juhtub täiesti loomulikult ilma süsinikdioksiidi mõjuta.
Sellel oomegaplokil pole midagi pistmist kliimamuutuste ega kasvuhoonegaaside heitkogustega. Tegemist on hästi dokumenteeritud, tuntud meteoroloogilise dünaamikaga, mis on alati olnud täiesti loomulik ja mis oleks väga tõenäoliselt viinud rekordilise kuumuseni ka teistel tööstuseelsetel ajastutel.
Mitmed uuringud näitavad, et Arktika soojenemine põhjustab tegelikult harvemini oomega blokeeringuid, kuna temperatuurivahe ekvaatori ja polaaralade vahel kahaneb. See on otseselt vastuolus väitega, et kliimamuutused põhjustavad või intensiivistavad seda tüüpi kuumalaineid.
Euroopa on manner, mis on kõige rohkem vähendanud oma süsinikdioksiidi heitkoguseid (koos teiste rikaste OECD riikidega) oma maksumaksjatele tohutute kuludega ning ohverdanud end majanduslikult ja tööstuslikult võrreldes poole maailmaga (eriti Hiinaga), saavutamata mingeid kliima-, ilma- või kuumalaine tulemusi.
Samal ajal kui peavoolumeedia seob soojuse kliimamuutuste ja kasvuhoonegaasidega, viitavad kriitilised teadlased palju kainemale ja hästi ümaramale selgitusele: püsiv ilmamuster atmosfääri ülemises atmosfääris, mis on Euroopas looduslikult juba mitmel korral toimunud.