Sisepõlemismootoritele tagasi? Mitte mingil juhul! Selline näib olevat Saksamaa jäärapäine kliimapoliitika.
Autor: Kai Rebmann
Saksamaal aastaid tagasi algatatud elektriautodele üleminek on täielikult läbi kukkunud. Mitme miljardi dollari suuruse maksumaksja rahalise abi eesmärk oli aidata elektriautodel läbi murda ja sillutada teed CO2-vabale paradiisile. Nüüd oleksid poliitilised liidrid pidanud näitama puhast pettumust, sest isegi pealiskaudne pilk senistele arvudele oleks selleks täiesti piisav.
Vaevalt möödub päevagi ilma, et ei teatataks väidetavast sisepõlemismootorite seiskamise pöördest ja Saksa poliitikute väidetavast panusest sellesse EL-i kursimuutusse – tõde on muidugi hoopis teine. Tegelikult on see parimal juhul pööre käsipiduriga, samal ajal kui tegelik kummitussõit jätkub täisgaasil.
USA juhtimiskonsultatsioonifirma Kearney eelmisel nädalal avaldatud uuring maalib Euroopa autotootjatele sünge pildi, siis kui EL ei ole valmis sisepõlemismootorite lõpetamisprotsessile katkestama ega lubama alates 2035. aastast diisel- ega bensiinimootoritega jätkata. Hiinas ei ole Mercedes, Volkswagen, Renault ja teised akutoitel sõidukite turul „enam konkurentsivõimelised“, USA-s ähvardab sealne tollipoliitika tohutuid koormisi ning ELis on kodumaised tootjad uuringu autorite sõnul „enneolematu regulatiivse ja finantssurve“ all autopargi piirangute tõttu.
Autopargi piirangud muudavad sisepõlemismootoritest loobumise ajaraiskamiseks. Ja just need autopargi piirangud muudavad parimal juhul meediale mõjuva sisepõlemismootorite lõpu teadaande pabertiigriks, mille eesmärk on kodanikele pähe määrida teesklevat vabadustunnet. Isegi kui toimub pööre, millest seni on vaid teatatud, on oht, et tulevikus tekib paljudes piirkondades de facto kohustus kasutada elektriautot – ja seda isegi ammu enne 2035. aastat.
EL seab eesmärgiks autopargi piirangute olulise karmistamise, mis peaks jõustuma hiljemalt 2030. aasta jaanuariks. Nende piirangute järgimisel on tootjatel vähe võimalusi vältida liisitud sõidukite pakkumist ainult elektriautodena. „Focus“ tsiteerib Euroopa Parlamendi liiget Markus Ferberit (CSU) selge hoiatusega: uus määrus kehtib „vastupidiselt avalikkuse arvamusele mitte ainult rendiautodele ja ettevõtete autoparkidele“, vaid ka liisitud sõidukitele ja otseselt ka eraisikutele.
Praktikas tähendab see, et kodanikud saavad osta „avatud turult diiselmootoriga auto, kuid liisinguturult ainult pistikupesaga auto“, ütleb Ferber. Arvestades EL-i ümbes 60-protsendilist liisingumäära, on tootjate autopargi piiranguid reguleeriva seaduse karmistamine paljudel juhtudel samaväärne de facto elektriautode nõudega – kas seda kasutatakse isiklikel või ärilistel eesmärkidel, on siis peaaegu ebaoluline.
Saksamaa laseb maksumiljardeid tuulde
Viimaste aastate elektriautode hullus on ajanud paljud kohalikud autotootjad sügavasse kahjumisse ja toonud kaasa ulatuslikke koondamisi, mis on nagu roti hambad jõudnud tarnijateni. See ideoloogiapõhine eksperiment läheb maksumaksjatele kalliks maksma.
Alates 2016. aastast on konservatiivsete arvutuste kohaselt ja ainuüksi Saksamaal on vähemalt 10 miljardit eurot enam-vähem raisatud püha lehma – nimelt elektriautole ülemineku – nuumamisele, mis on järjekindlalt keeldunud seda toitu kasutamast. Napp rekord: vaid üks 25. sõidukist (2 miljonit umbes 50 miljonist), mis Saksamaa teedel sõidab, on uus elektriauto. Kui lisada heatahtlikult umbes miljon hübriidi, paraneb see statistika vaid veidi.
Seega ainult kulud! Seega on pealesurutud elektriautodele üleminek läbi kukkunud ja kodanikud sellest osa ei võtnud. Midagi ei jäänud proovimata – lisatasu uue elektriauto ostmiseks, maksusoodustused ja palju muud. See ei muutnud peaaegu midagi, maksis veelgi rohkem ja kõik kaeti maksumaksja taskust.
Üks lugeja võtab selle „Fookuses“ artikli kommentaarides väga tabavalt kokku: „Miks EL-i riigid jälle Brüsseli tiibu ei kärbi? EL ei olnud mõeldud selliseks jamaks ja otsustusõiguse omastamiseks! Brüsseli betoonpead rikuvad meie oleviku ja tuleviku!“ Kainestav vastus on ilmselt: džinn on ammu pudelist välja lastud ja ainult vanem põlvkond mäletab EL-i väga tähendusrikast algust.
Liikumisvabadus, ühine majanduspiirkond või rahaliit, vastavalt tolleaegsetele lubadustele, pole aga samaks jäänud; EL on ammu omandanud Euroopa „superriigi“ mõõtme, mis alandab rahvusriigid – ja mitte vähemal määral seal elavad kodanikud – pelgalt käskude vastuvõtjateks.
Allikas: reitschuster.de