Lääneriikide, eriti Euroopa Liidu poliitikat ei maksa kunagi võtta õilsamana kui see on teistel – omad huvid on neilgi mängus ja selle nimel vangerdatakse. Näiteks jäeti 2014.-2015. aastatel, mil Venemaa tungis Krimmi ja Donbassi, agressor tagasi surumata, temaga jätkati gaasiäri ja nüüd ollakse Ukraina sõjas. Nagu enne Teist maailma sõda juba Münchenis juhtus.
Nüüd tahab Euroopa Liit väidetavalt Ukrainat suure abipaketiga aidata, aga üks “paha” Ungari ei laskvat seda teha. On räägitud paljudest plaanidest, kuidas Ungari boikotist mööda minna saaks, aga tegusid ei järgne. Järsku on EL Ungari tegevusega hoopiski rahul, sest see hoiab ka nende raha esialgu kodus?
Ungari teeb boikoti-poliitikat täiesti teadlikult, püüdes kõige valusamale kohale pitsitades kätte saada oma osa pandeemiajärgsest taasterahastust, mille kättesaamise on Brüssel seostanud ideoloogiliste nõudmistega. Vähe on räägitud sellest, kui ebaeetiline on Euroopa Komisjoni tegevus: taasterahastu ei kuulu Brüsselile, vaid on kõigi liikmesriikide ühislaen pandeemiast toibumiseks ning seda ei tohiks siduda poliitilis-ideoloogiliste nõudmistega. Brüssel aga ütleb sisuliselt: “Kui oma põhimõtteid ja maailmavaadet ei muuda, ei saa ka taastumiseks ravimeid.”
Ukraina-rahade liikumapäästmiseks on Brüsselil üks väga lihtne moodus: võtta maha ideoloogiline boikott Ungari taasterahastu osalt ja Ungari lõpetab Ukraina-boikoti. Euroopa Liit aga kompromissidele ei lähe (nagu Eesti võimukoalitsioongi), madjarid on sama kanged ja nii ongi Ukraina rahast ilma. Süü ei lasu ainult Ungaril.
Kas aga Euroopa Liit üldse tahabki Ukraina-paketi vabastamist või on rahul, et Ungari seda kinni hoiab? Sest lääneriikidel on endalgi rahaga kitsas ja laod relvastusest tühjad. Ukrainat aga on sõjas edu saavutamast tagasi hoidnud just see, et Lääs ei anna talle nn tapvat relvastust, isegi hävitajaid ja Leopard-tanke on antud näpuotsaga. Praegusel moel Ukraina küll ei võida, aga pole ka näha, et Lääs surmavamat relvastust tarnima hakkaks.
Sõda aga venib ja see on jõudnud umbes poole peale, kui võrrelda seda Saksa-Nõukogude Liidu sõjaga aastatel 1941-1945. Edasine Ukraina toetamine neelab Läänelt tohutuid summasid, kusjuures lääneriikidel on endal vaja raha nii massimigratsiooni kinnimaksmiseks kui ka kliimavõitluse rahastamiseks, Euroopa Liit aga on maailmamajanduses oma positsiooni kaotamas. Üha enam räägitakse sellest, et Lääne heaoluühiskonnaga on kõik, nüüd on ees ellujäämisaeg.
Ukrainal on sõjas pöörde saavutamiseks vaja “tapvat relvastust”, mida Lääs talle ei anna, sest kardab tuumarelvaga vehkiva Kremli vastulööki. Kui Ukraina tipprelvastust ei saa, jääb sõda pikaks venima ning lääneriikide inimesed väsivad ja võivad hakata nurisema, kui riikide raha läheb jätkuvalt sõja-Moolokile. Kunstlikult ülal hoitav Ukraina-patriotism ei korva kuidagi seda, et sõda on paigal tammumas. Javelinidest enam ei piisa.
President Zelenskõi Balti-viisidi ajal kõlasid taas meeletud loosungid Ukraina toetamisest kuni võiduka lõpuni, aga seda patriotismi ei toeta ei rindeuudised Ukrainast ega abiuudised Läänest. Kardetavasti muutub üha enam inimesi “Kremli agentideks”, sest nad ei suuda toimuvas peatset Venemaa kaotust hoomata. Ja ega Eesti võimalused Ukrainale relvi jagada enam eriti suured ole.
Ungari Ukraina-boikoti lõpetamine sõltub rohkem Brüsselist kui Budapestist, aga Euroopa Liit jätab pigem Ukraina rahata kui loobub nõudest, et ungarlased laseksid samasoolised oma püksi. Võib öelda ka nii, et Ukraina ei saa raha, sest Euroopa Liidule on tähtsam LGBT võimutsemine Ungaris kui Venemaa tagasilöömine Ukrainas. Ja mõnigi riik, kes on alati Ukrainasse pahuralt suhtunud, nagu Venemaa gaasist ilma jäänud Saksamaa, ongi ehk rahul, et raha jääb taskusse.
Uued Uudised