Maailmas kordub kõik, seejuures ka impeeriumide lagunemine, olgu selleks NSVL või EL.
Euroopa Liit sarnaneb praegu Nõukogude Liiduga pärast Brežnevi surma – kõik näevad, et muutusteta jätkata ei saa, kuid püüavad kasvõi verevalamise hinnaga kinni hoida iganenud süsteemist, lootes salamisi, et paks kiht kosmeetikat aitab vajakajäämised katta.
Brežnevi surmaks võib pidada rändekriisiga ennast blameerinud Angela Merkeli taandumist, Macron on kui Andropov, kes üritab impeeriumi veelgi pealetükkivamaks teha, Juncker on purjutav Tšernenko, Suurbritannia on nagu Baltikum, kes püüab läbipõrunud riigist lahkuda, kuid teda karistatakse selle eest rängalt, Visegradi riigid, Itaalia ja Austria on nagu perestroika alustajad ja nii edasi.
Ja muidugi on Brüssel pesuehtne Kreml, kus Poliitbüroo “puruvanakesed” Timmermans, Verhofstadt. Juncker ja teised teevad nägu, nagu oleks vanad ajad elujõulised, ähvardavad ja karistavad teisitimõtlejaid, kutsuvad üles sõtta (kodanlike) natsionalistide vastu, juurutavad endiselt üht ja ainsat tõde, suukorvistavad meediat ning kutsuvad külla sõbralikku Aafrikat ja Aasiat. Kuigi osa Balkanimaid soovib ikka veel EL-iga liituda, tasub meenutada, et vaene Kesk-Aasia oli hullemini NLiidu lagunemise vastu kui Vene Föderatsioon.
Euroopas toimuv on juba kaugel normaalsusest. Kuigi Prantsusmaa “kollaste vestide” liikumist üritatakse näidata vägivaldse ekstremismina, on sisuliselt tegu rahvaülestõusuga, kus on juba ohvreid ja mida üritatakse jõuvõtetega maha suruda. Hispaania repressioonid ja vägivald Kataloonias on tegelikult ju sama, mis NLiit tegi 1991. aasta jaanuaris Vilniuses. Brexiti lepe May ja Brüsseli vahel on kui liidulepe, mis NLiidus jäi õnneks sündimata.
Euroopa avamine immigratsioonile on sarnane venelaste laialipaiskamisega teistesse liiduvabariikidesse, kuid veelgi jälgim. EL-i liidrid näevad, kuidas föderatiivse Euroopa projekt põrub ja on otsustanud selle võõrastega üle ujutada – ehk suudab selle tulemusel tekkinud kaos impeeriumi koos hoida. Löögiteravik suunatakse seejuures nende vastu, kes tahaksid EL-i reformida.
Kui Euroopa Parlamendi valimised ei too võimule neid perestroika-meelseid, kes tahavad EL-i rahvusriikide ühendusena taas elujõuliseks muuta, kukub see savijalgadel koloss kokku täpsemalt samamoodi, nagu NSVL 1991. aastal. Seal jäädi isegi perestroikaga hiljaks, impeerium juba kõikus ega jäänud ka reformituna jalule. EL-il on veel lootust.
Muidugi kaasneb praeguse agooniaga kisamine, et jutt kriisist EL-is on väljamõeldis ja libauudiste levitamine; Euroopa Liitu püüdvat lagundada mingid vaenulikud jõud, rahvas olevat ühenduse poolt; hukatust toonud poliitikat ei tulevat mitte lõpetada, vaid süvendada; vaenlased (rahvusriigid ja rahvuskonservatiivsed jõud) tulevat hävitada (Macroni üleskutsed “sõjale natsionalismi vastu).
Kahjuks ei mõista paljud Eestiski, et Viktor Orban ja Ungari, Matteo Salvini ja Itaalia, Poola ja ülejäänud Visegradi grupp, Rootsi Demokraadid, Vox, Põlissoomlased, AfD, Prantsuse Rahvusrinne, Taani Rahvapartei, Geert Wilders ja Vabaduspartei, Sebastian Kurz ja Austria jne, pole mitte mingid ekstremistlikud populistid, vaid piltlikult öeldes rahva toetatud perestroikajõud.
Paljud neist, kes Tarandi taltsutamises Eestis vägivalla juurutamist näevad, ei märka, et poliitiline vägivald on liberaalses Lääne-Euroopas juba ammu tipptasemel ja seda erinevalt Ida-Euroopast, kus vägivald on ainult kriminaalne-kuritegelik nähtus. Islamiterrorism ja migrantide kuritegevus on viimase aja mood, kuid vägivald on seal kogu aeg poliitikat saatnud – Kreekas lõhkavad anarhistid pomme, kliima- ja maailmakaubandusalaseid läbirääkimisi saadab vasakpoolsete keskkonna- ja globaliseerumisvastaste märatsemine tänavatel, Antifa-sarnased äärmusorganisatsioonid korraldavad lööminguid jne.
Lääne-Euroopa põllumehed ei jaota Eesti omade kombel piima, vaid valavad selle tonnide kaupa Brüsseli tänavatele ning panevad rasketehnikaga kinni suured magistraalteed ja riigipiirid. Sealsed streigid paiskavad riikide lennu- ja rongiliikluse kaosesse. Kogu Lääne-Euroopa sõna otseses mõttes märatseb, kuid Eesti vasakliberaalidele tundub kõik Brüsselist tulev endiselt pudrumägede ja piimajõgedena – meie oma rahvuslikku ja turvalist Eestit häbenetakse ja tahetakse olematuks muuta. Meie poliitikud keelduvad nägemast isegi seda, kuidas Saksamaa koorib Euroopa Liidus Kreeka-sugustelt kümme nahka.
Euroopa Liit kas reformib ennast või kukub kokku, sest sõpru tal ei ole, on paremal juhul konkurendid. Eesti võimueliit on valinud oma kindla tee – ta aitab teistest lojaalsemalt ja püüdlikumalt lagunevale ühiskodule tugesid alla sättida, riskides lõpliku lagunemise korral rusude alla jääda. Selle asemel tuleks kaasa minna reformimeelsetega, kes kisuvad mädanenud kohad üles, parandavad need ja taastavad hoone endisel kujul.