Paljudele ilmselt selline võrdlus ei meeldi, kuid see ei väära fakti, et eeldused Euroopa Liidu kiireks lagunemiseks on olemas.
EL võis alguses olla Euroopa rahvaste ühisprojekt, kuid nüüdseks on sellest saanud ebademokraatlik ja totalitarismihõnguline impeeriumiprojekt, mis juba 10-15 aastat ei väljenda rahvaste tahet, vaid muutub neile koormaks.
Tuletagem meelde, mis hävitas Nõukogude impeeriumi. Esiteks Ronald Reagani pealesurutud võidurelvastumine koos Afganistani sõjaga. Teiseks Gorbatšovi alkoholismivastane võitlus, mis võttis suurriigilt olulise sissetuleku. Kolmandaks Tšernobõli katastroof, mis neelas palju raha. Ja just sel ajal viis NLiit naftatootmise üle Lääne-Siberisse, mis kärpis ajutiselt naftarahasid.
Kõik see töötab nüüd ka Euroopa Liidu vastu. EL on sunnitud alustama kiiret relvastumist ja koos sellega Ukraina sõja ülalpidamist. Kui kaua peab Brüssel sedasi vastu? Tuletagem meelde, et kui Vene varade kasutuselevõtt ei õnnestunud, otsustati võtta laenu.
EL-il endal vaba raha pole, laen aga, mis võetakse rahvusvahelistelt rahaturgudelt, tuleb tagasi maksta, samas kui EL rabeleb majandusprobleemides, massimigratsiooni taustaga sisekonfliktides, üldises vaesumises, sotsiaalsetes muredes (suur elamuasemekriis jne), tehnoloogilises sõltuvuses Hiinast. Ukraina sõda hakkab sööma eurokodanike heaolu ja ajab nad mässama, mida on juba näha farmerite aktiivsetest meeleavaldustest Lääne-Euroopas. EL seisab ise sotsiaalsete vapustuste lävel.
Laenu võttes on EL samas laenuandjate keti otsas – kes ütleb, et raha ei tule kohtadest, mida saab Venemaa mõjutada? Praegu näib, et hoopis Kreml võib suunata Euroopat massirelvastumisele ja Ukraina sõjakuludele – lootuses, et Euroopa majandused ei pea sõjakoormusele vastu. Ja see võib varsti juhtuda.
Ka Gorbatšovi kuivale seadusele on EL-il analoog – kliimavõitlus ja rohepööre. Kampaania korras tehtav ja majanduslike analüüsideta kliimavõitlus on Euroopa majandused täielikult laostanud ja võtnud EL-ilt konkurentsivõime maailmaturul. Seejuures jätkab Brüssel põikpäiselt laostava rohepöördega, samas kui teised maailmajõud on sellest loobunud – ja eriti esimajandus USA. EL-i positsiooni näitab seegi, et Ukraina rahuprotsessis on ta eikeegi.
Euroopa Liit on nõrk ka sisemiselt. Massimigratsioon on tekitanud rasked kultuurisõjad ja terrorioht sunnib hoidma relvis mehi tänavatel, mis on väga kulukas ettevõtmine. “Liberaalsete uusväärtustega” on hävitatud traditsioonilise ühiskonna alustalad ja sidusus. Pole enam miskit, mis eurooplasi uues plaanis ühendaks, “liberaalsed väärtused” on tegelikult marksistlik revolutsiooniteooria.
“Exitid” on üha enam jutuks, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia ujuvad vastuvoolu, Belgia hakkas vastu Vene varade konfiskeerimisele, reas riikides protestitakse eurokursi vastu (Bulgaaria), farmerid on taas tänavatel, sealhulgas Mercosuri lepingu vastu, mida Brüssel tahab ka suurte riikide (Prantsusmaa ja Macron) vastuseisust hoolimata läbi suruda – Euroopas on “revolutsiooniline situatsioon”, sest ka Brüsseli bürokraatiat vapustavad korruptsiooniskandaalid ning Ursula von der Leyenist on saanud eurotont.
Aga ennekõike võivad Euroopa Liidu murda sõjakulutused, mida Brüssel kergekäeliselt enda kanda võtab (õigemini surub rahvaste kaela, ka Eesti peab arvestama sadade miljonitega). Nüüd tõuseb päevakorda hoopis see, kes enne majanduslikult murdub, kas Venemaa või Euroopa Liit. Arvestades eurooplaste ärahellitatust ning tahtmatust sõdida, vajub enne kokku euroliit. Kui ta just ei naase oma aluspõhimõtete juurde.
Vene majandus aga on endiselt ettearvamatu suurus – igatahes on nad neli aastat vastu pidanud ja tungivad Ukrainas edasi, kuigi kõik need neli aastat on neile hingekella löödud ja sanktsioone jaopärast peale pandud. Teine maailmasõda näitas paraku, et vene ühiskond on ka totalitarismis elades võimeline pikalt kaevikutes istuma, olles samas paljas ja näljas.
Uued Uudised