Muistsel ajal öeldi, et need, keda jumalad hävitada tahavad, ajavad nad esmalt hulluks. Brüsselil on uus idee: Venemaa finantsreservidest sadade miljardite eurode sundvõõrandamine, et lasta sõjal veel natukene möllata. Euroopa pankades seisab ligi 211 miljardit eurot, millest suurem osa paikneb Belgias asuvas Euroclearis, ja veel 90 miljardit eurot hoitakse mujal G7 riikides. Hinnanguliselt on kogu maailmas külmutatud 300 miljardi dollari ulatuses Venemaa vara.
Brüsselile tundub see potentsiaalse ootamatu tuluna: ideaalne viis vaenutegevuse jätkamiseks nüüd, kus Washington on tüdinud konflikti eest tasumisest, ja seda kõike ilma, et nad peaksid ise rahalist koormat kandma. Kuid Euroopa juhid tegutsevad pahameele ja ülbuse ajendil. Kõigile, kellel on ajalootaju, teavad, et nad asetavad Euroopa vundamendi alla nii rahalise kui ka poliitilise pommi, olles täiesti teadmatuses tagajärgedest, mida nende rahvad peavad kandma. Pole üllatav, et Belgia anub selles küsimuses rahu, kusjuures peaminister Bart de Wever nimetab plaani “täiesti hullumeelseks”.
Et idee kõlaks vastuvõetavamalt – ja vähem räigelt ebaseaduslikult –, väidab komisjon, et nad ei kavatse midagi sundvõõrandada; pigem kasutavad nad lihtsalt Euroopa pankades hoiustatud Venemaa maksumaksjate raha, et tagada Kiievile nn Euroopa-poolne „ülesehituslaen“. Ainus viis, kuidas see Euroopa maksumaksjaid kaitseb, on see, kui Venemaa saab hiljem lahinguväljal lüüa ja tema valitsus nõustub nimetatud laenu üle võtma, nõustudes seega maksma Kiievile tohutuid sõjareparatsioone, mis on analoogsed nendega, mis kehtestati Saksa impeeriumile 1919. aasta Versailles’ lepinguga. Probleem on siin selles, et iga terve mõistusega inimene saab aru, et see skeem on pealaest jalatallani absurdne. Venemaa ilmselgelt Ukrainas ei kaota; nagu Washington õigesti ütleb, on venelased lahinguväljal täieliku võidu poole teel ja kui Kiiev keeldub läbirääkimistest, lõpevad asjad talle kindlasti ebameeldivalt. See tähendab loomulikult ka seda, et Moskva ei nõustu ukrainlastele reparatsioonide maksmisega, olenemata sellest, kas see seisukoht on õiglane või ebaõiglane. Kui sõda lõpeb, tuleb Moskva seega oma raha otsima ja Euroopa maksumaksjad on seaduslikult kohustatud selle tagastama.
Ja asi läheb veelgi hullemaks. Rahvusvaheline õigus tõmbab külmutamise ja arestimise vahele erkpunase joone. Varade külmutamine sõja ajal, milles Euroopa otseselt ei osale, olgu see kui tahes julge, on üks asi – nende üle omandiõiguse saamine on hoopis teine asi. Suveräänne puutumatus ei ole riigikorralduse tehniline aspekt, vaid tänapäevase finantssüsteemi nurgakivi. Hetkel, kui EL teatab, et ta võib ühepoolselt üle võtta teise riigi keskpanga reservid, laguneb alus, millel põhineb globaalne usaldus lääne panganduse vastu.
Välisriikide valitsused, kellel on hoiused New Yorgis, Frankfurdis või Pariisis, teevad seda usaldusest, et nende hoiused on poliitilise haarangu eest kaitstud. Kui see eeldus on kadunud, siis see enam tagasi ei tule.
Hiina, Saudi Araabia ja Pärsia lahe riikide investeerimisfondid peavad juba hinge kinni. Rahvavabariigi välisvaluutareservid, mis on maailma suurimad, ulatuvad hinnanguliselt 3,3 triljoni dollarini; sellest umbes 20% ehk umbes 660 miljardit dollarit hoitakse eurodes. Arvatakse, et ka India hoiab umbes viiendikku oma välisvaluutareservidest eurodes. Sellistel riikidel nagu Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid on tohutul hulgal eurodes nomineeritud vara, mille suurust hinnatakse sadadesse miljarditesse. Kui EL murrab tabu ja võtab Moskva raha, toimub raha väljaränne. See ei pruugi juhtuda äkki. Kuid see toimub kahtlemata ja pöördumatult, kuna riigid mitmekesistavad oma tegevust jüaani, kulla või uute BRICS-riikide arveldussüsteemide suunas. Euro – mis on juba niigi habras valuuta, mis on ankurdatud ebastabiilsete ja võlgades majanduste külge nagu Saksamaa ja Prantsusmaa – ei saa praegu endale sellist mainelööki lubada.
Seega ei piirduks kahju ainult Moskvaga. Putin saab sellest aru ja on seda isegi avalikult öelnud: ta on meie ebaküpset poliitilist klassi julgustanud sellesse lõksu astuma ja mingi osa temast ilmselt soovibki, et see nii läheks.
Suurem risk on aga poliitiline, mitte fiskaalne. Asi on selles, mida selline tegevus Venemaale endale tähendaks. Von der Leyeni ja Kallase sugused kujutavad ette, et Kremli raha rüüstamine „häbistab Putinit“. Tegelikult oleks see Venemaa juhi jaoks suur poliitiline võit ja tekitaks kindlasti sügavat pahameelt Venemaa rahva seas – lõppude lõpuks on nad selle raha õiguspärased omanikud. Enamiku jaoks tõestab see, et Euroopa ei ole partner ega isegi reeglitele alluv vastane, vaid varas ja silmakirjatseja, kes on üsna avatud iga reegli rikkumisele, kui see tema huvides on. Sellise mulje jätmine on väärtuslikum, kui enamik Brüsselis oleks nõus tunnistama – Venemaa on ju Euroopa naaber ja ei kao kuhugi. Avalik arvamus seal pole tähtsusetu. Selle mõistmiseks ei pea Venemaale kaasa tundma.
Kuigi Brüsseli sundvõõrandamishullus ajab venelased kindlasti marru ja viib mandri finantskriisi teele, on ebatõenäoline, et see Venemaale endale sügavat kahju tekitaks. Alates 2022. aastast on Moskva ju peaaegu kõik oma mitte-läänelikud varud tagasi saatnud ja oma kullavaru suurendanud 2360 tonnini – ehk praegustes hindades umbes 110 miljardi dollarini. Kaubandusbilanss on endiselt ülejäägis, mida toetab Aasiasse suunatud energiaeksport. Kui Euroopa varud välja võtab, vastab Moskva Euroopa ettevõtete varadega Venemaal, mille väärtus on hinnanguliselt 288 miljardit dollarit. Kui see kõik kokku panna, on raske ette kujutada, et see ei anna suurejoonelist tagasilööki.
Mida sellega siis saavutataks? Ukraina saaks sümboolse rahasumma, mis oleks ehk vaid ühe aasta sõjakulude katteks piisav ja seda Euroopa finantssüsteemi usaldusväärsuse purustamise hinnaga. Venemaa jääks vaesemaks, kuid tõenäoliselt kangekaelsemaks. Hiinale pakutaks veel üks argument, mida ülejäänud maailmale Euroopa ebausaldusväärsuse kohta esitada. Ja Euroopa, olles moraalse nartsissismi hoogu sattudes varastanud teise riigi reservid, avastaks, et finantssõda on lihtne pidada, kuid usaldust on raske taastada. Miski sellest ei lõpe hästi.
Allikas: The European Conservative