Euroopa Liit armastab rääkida ühtsusest, väärtustest ja vankumatust toest Ukrainale. Sellest retoorikast seilab täiskäigul läbi küüniline ja verine reaalsus: samal ajal kui Ukraina riskib oma sõdurite ja droonidega, et hävitada Venemaa sõjamasinat, teenib üks EL-i liikmesriik selle pealt jultunult miljardeid.
Kreeka laevaomanike tegevus on muutunud Euroopa suurimaks moraalseks häbiplekiks, mis näitab, et Brüsseli sanktsioonid on vaid paberile sirgeldatud illusioon.
Ukraina teeb rindel ja selle taga ära ränka tööd. Kiievi droonid on suutnud kahjutuks teha ja halvata juba üle 30% Venemaa naftatöötlemise koguvõimsusest, rünnates isegi Siberis asuvat Omski hiigeltehast ja sundides Moskvat kütuse eksporti keelustama. Veelgi enam, viimase rünnakulainega vigastas või lülitas Ukraina merel ja lahtedes logistikaahelast välja 32 Venemaa varilaevastiku tankerit. Ukraina hävitab Vene naftalogistikat oma elude hinnaga. Ja mida teeb Kreeka? Kreeka lapib need augud kokku ja kasseerib kasumi.
Kuni ukrainlased tankereid rivist välja löövad, seilavad Kreeka ärimehed otse Putini rüppe. Financial Timesi andmed paljastavad šokeeriva tõe: ainuüksi alates 2023. aasta keskpaigast on Kreeka laevafirmad Vene toornafta vedamisega teeninud vähemalt 3,8 miljardit dollarit müügitulu. Sellised laevandusmagnaadid nagu Giórgos Prokopíou ja tema ettevõte Dynacom Tankers (915 miljonit dollarit tulu) või kurikuulus Onassise kontsern (404 miljonit dollarit) ei tunne südametunnistuse piinu. Nende jaoks on sõda pelgalt “turutõrge”, mis võimaldab küsida 30–40% kõrgemat prahiraha ehk verist sõjariskiboonust.
Kõige õõvastavam on see, et juriidiliselt on kõik justkui korrektne. Kreeka kasutab küüniliselt ära G7 ja EL-i kehtestatud hinnalaepoliitika lünki. Kui Vene nafta hind langeb paberil alla piirmäära, tormavad Kreeka tankerid kohale nagu raisakullid. Kui laevad jäävad liiga vanaks, ei minda nendega vanarauaks, vaid need müüakse hämariikide riiulifirmade kaudu otse Venemaa “varilaevastikku” – teenides nii topeltkasumit sama verise ahela pealt. Kreeka kontrollib praegu viiendikku kogu Venemaa nafta maailmaturule viimise võimekusest.
See ei ole lihtsalt ühe riigi ärimeeste ahnus – see on süsteemne EL-i reetmine, mida toetab Ateena ametlik poliitika. Kui Ukraina julges lisada need Kreeka firmad rahvusvaheliste sõjatoetajate nimekirja, ei hakanud Kreeka valitsus oma oligarhe korrale kutsuma. Vastupidi, Ateena kasutas Brüsselis šantaaži ja poliitilist survet, kuni Kiiev oli sunnitud nad nimekirjast eemaldama. See on tipptasemel silmakirjalikkus: rääkida Euroopa Ülemkogus sanktsioonide karmistamisest, hoides samal ajal tagauksi lahti oma miljardäridele.
Euroopa Liit on muutunud omaenda ahnuse ja bürokraatia pantvangiks. See verine silma kinni pigistamine näitab, et Brüsseli retoorika väärtuspõhisest poliitikast on lõplikult kokku kukkunud. Seni kuni Kreeka tankerid tagavad Putinile finantsilise hapniku, pikendavad nad otseselt Ukraina kannatusi ja pühivad maamunalt selle edu, mida Ukraina droonioperaatorid rindel saavutavad.
Euroopa Liit ei ole selles sõjas vabaduse majakas, vaid kaasosalise rollis, kus solidaarsusest on saanud pelgalt tühi, odav ja häbiväärne farss, mille hind makstakse kinni ukrainlaste verega.
Rainis Lipstok