Euroopa liidrid lubavad Ukrainale, et nad on valmis teda aitama, isegi kui Ameerika seda enam ei tee. Meie kontinendil pole selleks aga piisavalt ressursse, sest Euroopa on sõjaliselt desarmeeritud. Siin pole piisavalt tanke, lennukeid ega laskemoona. Veelgi suurem probleem näib aga olevat vaimne desarmeerimine ja vähene ohverdamisvalmidus, mis on selgelt vastuolus ukrainlaste suhtumisega.
Ukraina võitleb
Mõnikord on kuulda hääli, mis räägivad ukraina rahvuse kui kunstliku loomingu väidetavast alaväärsusest, millel puudub täielikult väljakujunenud rahvuslik identiteet. Pikaajalisest riiklikust traditsioonist ilma jäetud ukrainlased ei ole väidetavalt suutelised iseseisvat riiki alal hoidma. Väidetakse isegi, et nad ei ole kultuuriliselt eristuv rahvas, sest nende kultuur on vaid vene kultuuri sort, nii nagu ukraina keel on väidetavalt vene keele dialekt.
Kümme aastat (ja täies mahus üle kolme aasta) kestnud sõda lükkab need väited ümber. Võib küsida: kas praegu on Euroopas teist rahvast, kes kaitseks end Venemaa rünnaku korral sama kaua ja tõhusalt kui ukrainlased praegu? Kolm aastat tagasi, kui Vene invasioon algas, oli maailm üldiselt veendunud, et vallutus kestab vaid paar päeva. Vähesed arvasid, et Ukraina osutab agressorile nii tugevat vastupanu.
Kui ukrainlased oleks tehisrahvas, kellelt on võetud omaenda identiteet, ei võitleks nad sellise sihikindluse ja ohverdustega halastamatu vaenlase palju võimsama armee vastu. Vastupidiselt sellele, mida mõned lääne poliitikud nagu John Kirby ütlevad, ei võitle nad LGBTQ õiguste eest. Nad võitlevad oma kodumaa, iseseisvuse eest, et ei oleks enam Venemaa mõjusfääris.
Eurooplased maksavad selle sõja eest kõrgemate energiahindade, inflatsiooni ja majanduslangusega – ja nad on sellega järjest rahulolematud; ukrainlased maksavad aga hinda surnud sõduritega ja tsiviilisikutega, sandistatud ja röövitud lastega, laastatud linnade ja ülesküntud sõjaväljadega – ega taha kapitulatsioonist kuuldagi.
Euroopal on lõbus
Milline Euroopa riik otsustaks samasuguse sammu astuda? On riike, kus isegi mõte Moskvale sõjaliselt vastu seista jääb nende ühiskonna silmapiiri taha. Pole ime: see on tingitud nende demograafilisest ja sõjalisest potentsiaalist. Ja ometi pole Euroopas ainsatki riiki, mis selles osas Venemaale vastaks. On riike, millel on suur majanduslik potentsiaal, kuid see ei tähenda nende armee võitlusvõimet ja eelkõige nende ühiskondade valmisolekut sõdida ja kaotusi kanda.
Lääne probleem on väärtuste kadumine, mille eest tasub elu anda. Elu peamisteks eesmärkideks on eneseteostus, tarbimine ja meelelahutus. Kasvuhoonetingimustes üles kasvanud ja heaolust rikutud tänapäeva noored on naiselikud ja programmiliselt patsifistlikud. Juba külma sõja ajal eelistasid paljud lääne noored pigem nõukogude võimule kapituleeruda kui nendega võidelda. See väljendus tollal moeka loosungi “parem punane kui surnud” populaarsus.
Täna oleme teises etapis. Kaasaegse “lumehelbekeste” põlvkonna jaoks on hirmutav restoranis ise eine tellida või ülikooli õppejõult ebasoodsa hinnangu saamine muutunud traumeerivaks kogemuseks. Kuidas peaks see põlvkond olema valmis vereks, higiks ja pisarateks?
Kui palju noori sakslasi on täna valmis surema Berliini või prantslased Pariisi eest, nii nagu ukrainlased surevad massiliselt Kiievi eest? Jah, sõja kolmandal aastal on deserteerumine Dnepril üha sagenenud, kuid arvatavasti oleks lääneriikides nende arv sellistes tingimustes palju suurem ja kapitulatsioonimeeleolud laialt levinud.
See on tingitud sellest, et meie maailmajagu on viimase kolme aastakümne jooksul olnud kollektiivse julgeoleku seisukohast “vaba sõitja”. Nagu keegi Washingtonis ütles, kaitses 300 miljonit ameeriklast 500 miljonit eurooplast 100 miljoni venelase eest. USA kandis raskust ja Euroopa lõikas sellest kasu.
Kaitsetu Euroopa
Oletame hüpoteetilist: kui Donald Trump väed meie kontinendilt tegelikult välja viiks, kas Euroopa suudaks end Moskva vastu kaitsta? Venemaal on 220 sõjaväediviisi. Euroopa suudab neile vastanduda parimal juhul 86 diviisiga ja Ukraina 110 rindekogemusega diviisiga. Tekib küsimus: kas eurooplased kaitseksid end Venemaa vastu ilma Ukraina abita? Ja kust mõlemad saaksid enda kaitsmiseks relvi?
Kolm aastat tagasi räägiti, et ukrainlased andsid oma vastupanuga aega Euroopale piisavalt relvastuda, et Venemaad võimalikust rünnakust eemale peletada. See periood läks aga raisku, sest selleks ei tehtud peaaegu midagi. Kui EL-i eliit oleks suhtunud Moskvast lähtuvasse ohtu nagu COVID-disse, töötaksid relvatehased kogu kontinendil täiskiirusel ja Euroopa armeed osaleksid edasistes sõjalistes manöövrites.
Midagi taolist siiski ei juhtunud. Eurooplaste vaimne desarmeerimine ulatub seetõttu palju sügavamale, kui oleks osanud arvata. See pole enam pelgalt hirm relvade kasutamise, vaid nende omamise ees – justkui oleks selle taga usk, et kaitsetul on paremad võimalused halastamatu agressori rünnakut vältida kui hambuni relvastatud inimesel. Tõesti hämmastav loogika.
Grzegorz Górny, Poola ajakirjanik