1992. aastal oli ülemaailmne süsinikdioksiidi (CO₂) heide 22,3 miljardit tonni. 2024. aastaks oli see saavutanud rekordilise taseme 37,4 miljardit tonni – see on ligi 68% suurenemine.
Võrdluseks, Euroopa heitkogused olid 1992. aastal 4 miljardit tonni. 2023. aastaks oli see arv langenud umbes 2,5 miljardi tonnini, mis on umbes 40% vähenemine – globaalses mastaabis naeruväärne kogus.
Hiina omalt poolt heitis 1992. aastal vaid 2,5 miljardit tonni CO₂. Tänapäeval vastutab Hiina ligi 12 miljardi tonni CO₂ heitkoguste eest – see on viis korda rohkem kui Euroopa praegused heitkogused ja üks kolmandik kogu maailma heitkogustest.
Samal ajal kui Euroopa piitsutab end väidetavalt vooruslikus askeetluses, mille eesmärk on mandrilt süsinikdioksiidi eemaldamine (“netonull”), põletab ülejäänud maailm Hiina juhtimisel täisvõimsusel kivisütt, mis viib globaalsed heitkogused enneolematutele kõrgustele.
Tööstuslik kokkuvarisemine
Veelgi hullem on see, et selle Euroopa dekarboniseerimisega on kaasnenud kiirenev tööstuslik kokkuvarisemine. 1992. aastal moodustas tööstus 20% Euroopa Liidu SKPst; tänapäeval moodustab see vaevalt 14% ja trend on languses. Globaalselt tootis Euroopa kunagi ligi 30% ülemaailmsest toodangust; nüüd moodustab see vaid 15%, esimene on Hiina, mis domineerib enam kui 30%-ga.
Euroopa ekslik dekarboniseerimine on andnud oma õitsengu Hiinale hõbekandikul. Pealegi on see toimunud Euroopa Liidu osalusel. Paljud inimesed põlgavad ELi, teadmata tegelikult, miks. Nüüd nad teavad.
Dekarboniseerimine on puhas müüt – malthusianistlike ideoloogide oskuslikult loodud väljamõeldis, et hoida eurooplasi orjuses (vt Robert Zurbin, „Meeleheite kaupmehed: radikaalsed keskkonnakaitsjad, kriminaalsed pseudoteadlased ja antihumanismi saatuslik kultus“).
„Planeedi päästmise“ ettekäändel on eurooplased oma tehased lammutanud, töökohti allhanke korras müünud, energiakulusid suurendanud ja oma majanduse autoritaarse ja meelevaldse Brüsseli bürokraatia juhtimise alla allhankinud – see on samas ignorantne kui pahatahtlik ja Pekingiga seotud.
Mõrv energia abil
Kui ameeriklane maksab oma kodu kütmise eest 100 dollarit, maksab eurooplane 300–500 dollarit. Kui ameeriklane kulutab oma kodu valgustamisele 100 dollarit, kulutab eurooplane 200 dollarit – hoolimata sellest, et keskmine brutotulu Ameerika Ühendriikides on kaks korda suurem kui Euroopas ja keskmine netotulu 2,5 korda suurem.
Saksamaal kaob iga kuu 10 000 tööstustöökohta. Keemiatööstus, mis oli kunagi Antwerpeni sadama uhkus Belgias, on kiires ja ulatuslikus languses. Antwerpenis ei ole kemikaalid väike detail; need on selle õitsengu põhiline ja struktureeriv element. Antwerpeni poliitikud, kes püüavad tasakaalustada riigi rahandust, järgides samal ajal dekarboniseerimise müüti, petavad ennast. Saadaval on kas dekarboniseerimine või õitseng – mitte mõlemad. Valik tuleb teha – kohe.
“Aga globaalne soojenemine!”
Kõigi parteide keskkonnakaitsjad on muutnud Euroopa tohutuks, ebaproduktiivseks ja ilmast sõltuvaks tuulepargiks. Aga, ütlevad hästi treenitud olendid: “Aga globaalne soojenemine? Kas me kõik ei hukku laavavoogudes ja üleujutustes, kui me lõpetame tuuleturbiinide ehitamise ja ei ohverda oma viimaseid tehaseid dekarboniseerimise altaril?”
Isegi Ameerika peamine kliimaalarmist, Microsofti asutaja Bill Gates, lükkas eelmisel nädalal ümber oma sõnade kohaselt „viimasepäeva vaate“, et kliimamuutused „hävitavad tsivilisatsiooni“, ja nõudis Time’i andmetel: „prioriteetide ümberkalibreerimist – sealhulgas suuremat rahastamist globaalsele tervisele ja kitsamat keskendumist võtmetehnoloogiatele, mis võivad kliimat muuta. Koos kliimapoliitika väljatöötamise rahastamise kärpimisega selle aasta alguses peeti [Gatesi] memorandumit dramaatilise pöörde märgiks.“
Tööstusajastu algusest on tõepoolest täheldatud kerget soojenemist – +1,2 °C, mis pole päris apokalüpsis. Inimkond kohaneb, nagu alati, jääaegade, põua ja üleujutustega. See on veelgi lihtsam nüüd, kui meil on käsutuses kiiresti arenevad tehnoloogilised vahendid: tehisintellekt, täppispõllumajandus ja ulatuslik magestamine.
Inimesed valmistuvad Kuu ja Marsi koloniseerimiseks – kus keskmine temperatuur on -63 °C. Aga meile öeldakse, et me ei suudaks Maal kohaneda 1,5-kraadise temperatuuri tõusuga? Milline sünge nali.
Me pilkame iidsete rahvaste kergeusklikkust, kes uskusid lugematutesse jumalustesse, kellele nad ei kõhelnud inimohvreid tooma – isegi lapsi. Me mõistame hukka maiade riitused – pea maharaiumise, põletamise, veel löövate südamete eemaldamise –, et lepitada vihma ja tormide jumalat Chaaci, kes nõudis vihma tekitamiseks verd; Quetzalcóatlit, sest veri toitis kosmilist madu ja nii edasi. Me tunneme selliste müütide vastu ainult põlgust. Ometi ohverdab Euroopa Liit täna 500 miljonit kodanikku näotu rohelise jumala altaril.
Ükski eurooplane ei sure “globaalse soojenemise” tõttu. Kuid miljonid võivad surra, kuna nad ei saa globaalse soojenemise ajal oma kodusid kütta…
Mida Euroopa vajab
Euroopa vajab tugevuspoliitikat – majanduslikku, sõjalist ja geopoliitilist. See peab hävitama dekarboniseerimise müüdi ja kinnitama oma tegelikke eesmärke: üksikisikute ja perede heaolu, majanduskasvu ja tehnoloogilist progressi. Tööstus tuleb ümber paigutada, fossiil- ja tuumaenergia vabastada ning investeerida massiliselt teadusuuringutesse. Ainult suveräänne, töökas ja enesekindel Euroopa saab oma õitsengu tagasi.
Hiina Kommunistlik Partei on aastaid avanud kaks söeküttel töötavat elektrijaama nädalas. Ainult 2025. aasta esimesel poolel laiendas Hiina neid söeküttel töötavaid elektrijaamu rohkem kui viimase üheksa aasta jooksul kokku. Oluline on aga see, et Hiina on investeerinud miljardeid dollareid ka tuumasünteesienergiasse – et pakkuda piiramatus koguses puhast ja odavat energiat kujuteldamatu elektrienergia hulga jaoks, mida on vaja tehisintellekti globaalse domineerimise saavutamiseks.
Euroopal ja Ühendkuningriigil oleks tark lõpetada selliste võluvate väikeste lurjuste kuulamine nagu Boris Johnson, see endine Briti peaminister, kes nüüd teenib kasumit oma „moraalsest pühendumusest“ „netonullühiskonna“ totalitaarsele absurdsusele, teenides kasumit kõrgeima pakkumise režiimide ja lobigruppide arvelt.
Dekarboniseerimine on müüt. „Dekarboniseerimist“ ei ole olemas. Ainult Euroopa – üksi, nagu vana joodik, kes on oma fantaasiates kadunud – poob end üles.
Pole paremat näidet dekarboniseerimise teeskluse illustreerimiseks kui tuuleparkide juhtum. Mitte ükski tuuleturbiin ei ole kasumlik ilma tohutute riiklike toetusteta, mille eest eurooplased maksavad iga kuu oma ülikõrgete energiaarvete kaudu.
Tegelik probleem, millest harva räägitakse, seisneb aga nende kurbade koletiste asendamises. Tuuleturbiini eluiga on lühike. 2030. aastaks tuleb Euroopas välja vahetada umbes 14 000 neist. Milline õnn! Lihtsalt ärge neid asendage. Probleem on lihtne: neid turbiine haldavad poolavalikud ettevõtted pole nende asendamiseks mitte ühtegi senti eraldanud. Vaja on need vaid lammutada ja eemaldada. Mõelge vaid: meie maastikke ei täida enam need kasutud vaated. Siis saame kõik need kaotatud investeeringud maha kanda.
Autor: Drieu Godefridi
Allikas: Gatestone Institute