Eesti rahanduses ja riigijuhtimises toimub praegu midagi sellist, mida saab kirjeldada vaid ühe sõnaga: usalduskriis. Kuluaarides käib vihane, kuid avalikkuse eest varjatud võitlus Euroopa Liidult saadava poole miljardi euro ehk täpsemalt 546 miljoni euro ümber.
See hiiglaslik summa kirjutati Brüsseli paberites sisse ühel konkreetsel ja reaalset elu puudutaval põhjusel – meie põllumeeste sissetulekulõhe leevendamiseks, et kohalik toidutootmine püsiks elus. Kuid valitsuse ja rahandusminister Jürgen Ligi plaanid on hoopis teised.
Raha liigub Brüsselist Eestisse, kuid selle sihtkoht muudetakse teel olematuks. Tegemist on puhta näitemänguga, kus kannatajaks on Eesti maksumaksja, kes peab selle vigase süsteemi kinni maksma.
Brüsseli andmed kinnitavad, et see poole miljardi eurone eelarveümbrik arvutati välja puhtalt Eesti põllumajanduse toetamiseks, sest meie otsetoetused on Euroopa Liidu keskmisest ligi viiendiku võrra madalamad. Ometi jättis Euroopa Komisjon seadusesse bürokraatliku augu – summale ei pandud ranget juriidilist “kõrvamärgistust”.
See andis riigijuhtidele koheselt võimaluse käituda nii, nagu oleks tegemist “vaba rahaga”. Valitsuse strateegia on muutunud küüniliseks asendusefektiks: Brüsseli raha määritakse riigieelarve üldisesse massi laiali, et asendada riigi jooksvad kohustused välisabiga. See vabastab siseriiklikku maksuraha, mis ei liigu aga majanduse arendamisse, vaid põleb ära Ukrainas toimuva sõja mõjude, hüppeliselt kasvanud kaitsekulutuste (mis ulatuvad juba 5 protsendini SKP-st) ja varasemate valitsuste võetud laenude ränkade intresside maksmiseks.
Põllumehe ja tavalise kodaniku vaatevinklist see raha sõna otseses mõttes kaob. Kui teised Euroopa Liidu riigid suunavad need toetused otse oma tootjatele, et hoida toiduhinnad poes taskukohased ja ettevõtted konkurentsivõimelised, siis Eesti valitsus eelistab lappida riigiaparaadi struktuurseid auke.
Tulemus on katastroofiline: kodumaine tootmine hääbub, toidujulgeolek mureneb ja me muutume üha enam sõltuvaks sisseveetavast importkaubast. Me osaleme justkui näitlikus ringmängus – saadame oma maksuraha Brüsselisse, saame sealt ametlikult suurema summa tagasi, kuid need eurotoetused on kirjutatud nii jäikadesse raamidesse, et need ei lahenda Eesti igapäevaseid elulisi muresid.
Riigikassa püsikulud – automaatselt indekseeritavad sotsiaaltoetused ja pensionid – kasvavad majanduslangusest kiiremini, ning valitsusel puudub igasugune operatiivne võimekus või tahe seda süsteemi sisuliselt reformida.
Ja mis on valitsuse vastus sellele juhtimisveale? Järjekordsed, agressiivsed maksutõusud. Maksumaksjat karistatakse praegu topelt: esmalt võetakse temalt ja kohalikelt tootjatelt ära neile mõeldud Euroopa Liidu tugi, ning seejärel kehtestatakse laiapõhjalised julgeolekumaksud ja tõstetakse aktsiise, sest riigi püsikulusid ei tohi Brüsseli rahaga otse katta. Inimesed maksavad ennast reaalset elu juhtivate vigade tõttu lihtsalt vigaseks.
See ei ole enam ok. Kui majandust hakatakse kriisi ajal elavdamise asemel maksukoormusega lämmatama, tõmbub tarbimine veelgi rohkem lukku ja riigikassasse laekub lõpuks veelgi vähem raha. Käimasolev kuluaaride võitlus poole miljardi euro üle näitab ilmekalt, et praegune kriisijuhtimine ei tegele lahenduste otsimisega, vaid püsikulude augu ajutise kinnitõmbamisega tuleviku arvelt.
Kui me laseme sellel rahal eelarve sotsiaal- ja bürokraatiavõrgustikku ära uppuda, ei maksa me tulevikus enam ainult kõrgeid makse, vaid maksame valusalt kätte ka oma riigi iseseisva toimetuleku ja toidujulgeoleku kadumise näol.
Rainis Lipstok