Eesti on alati suhtunud leebelt ja isegi toetavalt Eurovisiooni muutmisesse labaseks šõuks, kus muusika on teisejärguline, ja saab nüüd seda oma nahal tunda. Ukrainas levib üleskutse mitte anda punkte Eestile, kuna meie loo esitaja, taust ja midagi veel olevat Vene-meelsed. Samal ajal levivad ka Soomes üleskutsed boikoteerida Eurovisioonil Iisraeli sõja pärast Gazas.
Näib, et ajal, mil Eesti eurolugu tundub paljudele potentsiaalne võitja või vähemalt hea koha tooja olevat, oleme pihta saanud oma Michali-valitsuse poolt väga ohtralt kasutatava “Kremli agendi” sildiga, millega too opositsiooni loobib. Ukrainlased aga võiks meenutada, kui palju on nad ise saanud ilmselgelt poliitilisi lauluvõite, kus poliitiline kaastunne agressiooni ohvrile on olnud määravam kui laul ise (kuigi need on Ukrainal enamasti muusikaliselt üsna head olnud).
Eurovisioon on alatasa deklareerinud oma poliitilist neutraalsust, aga vargsi on seda alati sisse lubatud. Ideoloogiate sissetung on muidugi võimas olnud – ega lauluvõistlust ilmaasjata Homovisiooniks kutsuta. Kui võidavad transseksuaal (Dana International) või habemega naine (Conchita Wurst), siis on mängus ikka “uusväärtused”, ja sageli on Eurovisioon olnud hämmastavalt sarnane “gay pride”-ga.
Ärgu öelgu keegi, et homoagenda pole ideoloogia, vaid “Mis teil saab olla teiste armastuse vastu?” Neomarksism võttis juba ammu enda hooleks vähemuste, sealhulgas seksuaalsete, kaitsmise ning Eurovisioon näitab eredalt, kuidas isegi traditsioonilist muusikapidu muudetakse homoparaadiks.
Eurovisioon pole veel jõudnud selleni, et riigid hakkaksid seal osalemisest loobuma, sest alternatiivset muusikasündmust pole, enamikus riikides tahetakse ikkagi mingit muusikaelamust saada. Osalemisest on loobutud materiaalsetel ja poliitilistel põhjustel, kuid Läti oli hiljuti üks esimesi riike, kus see küsimus tõusis päevakorda ja nenditi, et majanduslikult raskel ajal pole sedavõrd tühiseks muutunud üritusel väga mõtet osaleda. Aga neil on väljas noorte naiste folkansambel Tautumeitas.
Eesti aga lendas orki veel ühe asjaga – nimelt leiti Itaalias, et meie eurolugu “Espresso macchiato” peegeldab itaallaste osas levinud stereotüüpe. Nende “stereotüüpide”, eriti sooliste vastu, võitlevad ka meil marksistlikud grupeeringud, kelle sõnavaras on see sõnaühend raudselt sees.
Loodame siiski, et Eestil läheb Eurovisioonil hästi, kuigi lauluvõistlus on jamaks kiskumas ja meie eurolaul pole vähimalgi määral Eestit ja eestlust peegeldav. Ukraina lipu all me õnneks ei võistle (nagu reklaamivad ennast meie muuseumid).
Uued Uudised