Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus on jõudnud täiesti uude olukorda, kus pärast Meelis Kiili ja Kalev Stoicescu lahkumist on koalitsioonil Riigikogus vaid 50 häält. Tekib õigustatud küsimus, kas sellises olukorras on üldse võimalik riiki juhtida.
Vähemusvalitsused pole Eestis iseenesest midagi uut – meie ajaloos on tegutsenud üksteist osalist või täielikku vähemusvalitsust: Ado Birki valitsus (1920), Jaan Tõnissoni teine valitsus (1920), Ants Piibu valitsus (1920–1921), Friedrich Akeli valitsus (1924), Jaan Tõnissoni neljas valitsus (1933), Tiit Vähi esimene valitsus (1992), Tiit Vähi teine valitsus (1996–1997), Mart Siimanni valitsus (1997–1999), Siim Kallase valitsus (2002–2003), Andrus Ansipi teine valitsus (2009–2011) ja Jüri Ratase esimene valitsus (2018–2019). Nagu praegune koalitsioon, jäi ka Jüri Ratase esimene valitsus 2018. aastal 50 hääle peale, kuid suutis siiski järgmiste valimisteni edasi tegutseda.
Praeguses olukorras on valitsusel kolm võimalikku arenguteed. Esimene ja Reformierakonnale kõige mugavam lahendus oleks püsiva toetaja leidmine. Leitakse mõni fraktsiooniväline saadik, näiteks sotsiaaldemokraatide hulgast, kes ametlikult koalitsiooniga ei liitu, kuid annab otsustavatel hetkedel vajaliku hääle. Siin tekib aga kohe küsimus, mis on selle toetuse hind. Kui valitsus püsib vaid ühe või kahe saadiku häälte najal, on avalikkusel õigus teada, millistel tingimustel need hääled saadakse, sest üksiku saadiku poliitiline kaal muutub sellises olukorras ebaproportsionaalselt suureks.
Teine võimalus on klassikaline vähemusvalitsus, kus iga eelnõu jaoks otsitakse eraldi toetust. Seadusloome ei pruugi seetõttu täielikult seiskuda, sest paljude seaduste vastuvõtmiseks ei ole tingimata vaja 51 poolthäält ning tehnilised või laiapõhjalise toetusega eelnõud võivad edasi liikuda. Hoopis keerulisemaks osutub aga valitsuse poliitilise programmi elluviimine. Raske on näha, miks peaks opositsioon seitse kuud enne valimisi aitama Reformierakonnal ellu viia poliitikat, mille tagajärgedega Eesti inimesed ja ettevõtted juba praegu rängalt võitlevad.
Kõige suuremaks proovikiviks kujuneb 2027. aasta riigieelarve, mis pole lihtsalt järjekordne seadus, vaid valitsuse tegeliku tegutsemisvõime test. Kui valitsusel pole eelarve vastuvõtmiseks piisavalt toetust, tuleb hakata opositsiooniga kauplema ja oma plaane muutma. Põhiseadus seab siin range piiri: kui Riigikogu ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust eelarvet vastu võtnud, tuleb välja kuulutada erakorralised valimised. Seekord muudab olukorra erakordseks asjaolu, et korralised Riigikogu valimised toimuvad juba 7. märtsil, mis tähendab, et suure tõenäosusega teeb 2027. aasta eelarve lõpuks valmis hoopis uus koalitsioon. Arvestades lähenevaid valimisi, pole suurt lootust, et Reformierakonna juhitav valitsus välja vahetataks, kuna kõik erakonnad keskenduvad juba valimiskampaaniale. Küll aga muudaks niigi pingelise olukorra kordades huvitavamaks see, kui peaminister Kristen Michal otsustaks ise tagasi astuda.
Kolmas ja järjest tõenäolisem arengutee on poliitiline kaos. Stoicescu ja Kiili lahkumine ei pruugi jääda viimaseks ning kui valitsusleerist lahkub veel saadikuid, muutub iga järgmise hääle leidmine aina raskemaks. Just kompromissivalmiduse puudumine on Reformierakonna suurim murekoht. Aastaid on harjutud valitsema põhimõttel, et koalitsiooni hääled loetakse lihtsalt kokku ning opositsiooni ettepanekud võib nende sisulisest väärtusest sõltumata tuimalt maha hääletada.
Nüüd on need hääled aga otsas. Samal ajal tuleb valitsusel tegeleda oma varasemate majanduspoliitiliste otsuste tagajärgedega. See toobki meid tegeliku probleemi tuumani: üks asi on juhtida vähemusvalitsust stabiilses poliitilises olukorras, hoopis teine aga siis, kui majandus kiratseb, riigi rahandus pinge all ja valimised lähenevad.
Sellises hääbumise faasis püüab Reformierakond kindlasti taandudes oma tagalaid kindlustada – sättida oma usaldusisikuid ja lojaliste olulistele riiklikele ametikohtadele, et võimult kukkudes ei satutaks kohe vihma käest räästa alla.
Samal ajal suureneb opositsiooni võimalus kasutada üht parlamentaarse kontrolli tugevaimat vahendit ehk umbusaldamist, milleks on vaja vähemalt 51 häält. Opositsioon võib umbusaldada kõige ebameeldivamaid ministreid, nagu näiteks Kristina Kallas või Jürgen Ligi, või vastupidi – rünnata just kõige populaarsemaid, et poliitilist konkurenti enne valimisi veelgi nõrgestada. Tagajärjeks on kaos: eelarve ümber käiv võitlus, läbikukkuvad eelnõud, häälte kauplemine ja uued lahkumised. Valitsus võib põhiseaduse mõttes küll edasi eksisteerida, kuid riigi juhtimine elab vaid ühe päeva korraga kuni 7. märtsini 2027.
Evelin Poolamets, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, EKRE volikogu esimees