Neljapäeval tõid sotsid Riigikogu saali eelnõu, millega sooviti kiirendada tuuleenergia tootmist. Lisaks leiti, et taastuvelektri mahtu tuleb oluliselt suurendada. Kurdeti, et 2025. aastal toodeti tuule- ja päikeseenergiat 2,6 teravatt-tundi, mis on napilt 15% tootmisvõimsusest. Sotside jutust jäi vägisi mulje, nagu soovitaks kuidagi sundida tuult puhuma ja päikest paistma.
Me oleme harjunud sotside suust kuulma, et kõike tuleb teha sunniga.
Pean siinkohal meenutama ka Lauri Läänemetsa tsitaati: „Ma teeks planeerimisseaduse ümber nii, et kui kohapeal ei taheta ettevõtete soove arvestada ja planeeringutega tegeleda, siis paari aasta pärast võtab riik selle piirkonna üle.”
Ehk jõuamegi tagasi sotsialismi juurde – kui nõus ei olda, siis toimub riigistamine? Riigistamine on ilmselt iga sotsi salaunistus.
Aga räägime lähemalt ka sellest rohepettusest, mis taastvenergia propageerimise taga tegelikult peitub. USA-s on muutused juba alanud. USA president Donald Trump käivitas rohepettust välja juuriva poliitika, mis tipnes riigi lahkumisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist ja senisest kliimapoliitika kursist. Oma kliimarealistlike seisukohtadega on ta julgustanud varjust välja tulema neid, kes on seni kartnud inimtekkelise kliimakriisi suhtes skeptilist arvamust avalikult väljendada.
Ka Euroopas tegeletakse valijate ja ettevõtjate survel roheregulatsioonide kärpimisega. Kestlikkuse ja rohepöörde teemad on meediast sisuliselt kadunud. Veelgi enam – näiteks Norra kavandab tervelt 70 uue nafta- ja gaasipuuraugu avamist. Samal ajal tahetakse Eestis kliimaseadusega sundida riiki vältima mistahes investeeringuid fossiilkütustesse.
Tegelikult tuleks investeerida just fossiilkütustesse. Meil on olemas oma ressurss – põlevkivielekter ja põlevkivienergia –, mis tagab meile reaalse energiajulgeoleku. Kui ühendused välismaailmaga katkeksid ja gaasitorud suletaks, oleks meil vähemalt oma elekter olemas.
Samal ajal räägitakse meile, et peaksime tohutult panustama taastuvenergia tootmisvõimekusse. Alles hiljuti lisandus 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepargist ning Leedust tuli juurde Kelme park. Tuuleenergiat on kõvasti lisandunud. Aga mis on tulemus? Kui on tuult ja päikest, on energiat nii palju, et sellega pole mitte midagi peale hakata.
Vahel jääb mulje, et päikese- ja tuuleparkide propageerijad unustavad ühe lihtsa asjaolu: tuule- ja päikeseparkide juurdeehitamine ei pane päikest rohkem paistma ega tuult kõvemini puhuma. Paberi peal võib ju tunduda, et kui meil on 700 megavatti tuuleenergiat ja 1200 megavatti päikeseenergiat, siis on Eesti tarbimine justkui kaetud. Kuid see kehtib ainult teoorias ja Exceli tabelites.
Tegelikkuses on nende juhitamatute allikate kasutustegur alla 20%. See tähendab, et investeerime sadu miljoneid objektidesse, mis suurema osa ajast ei tööta. Me raiume metsi, rajame juurdepääsuteid ja valame iga tuuliku alla tuhandeid tonne betooni. See on looduse laastamine olukorras, kus hetkedel, mil päike paistab ja tuul puhub, pole meil selle elektriga sageli midagi peale hakata.
Ilus jutt käib muidugi salvestuslahendustest – kord räägitakse vesisalvestusest, siis vesinikust, akusalvestitest või muudest imelahendustest. Tuleb endine minister Yoko Alender ja räägib, et paneme majale aku külge ja elekter ongi olemas. Tegelikult peaks sellisel juhul maja aku külge panema, sest see aku peaks olema hiiglaslik, et katta ära kõik need tunnid ja päevad, mil päike ei paista ja tuul ei puhu.
Paneksime selle päikese- ja tuuleenergia teema lõpuks kõrvale ning keskenduksime juhitavatele tootmisvõimsustele. Alles siis saame rääkida päriselt energiajulgeolekust, majanduskasvust ja investeeringutest. Kui ettevõtja näeb, et Eestis on tagatud taskukohase hinnaga elekter 24/7, siis toob ta oma tootmise ja tööstuse siia. Aga seni, kuni ajame seda roheutoopilist poliitikat, ei tule siia investeeringuid ega tööstust – tulevad vaid majanduslangus ja pankrotid.
Evelin Poolamets,
EKRE Riigikogu saadik
