Eestis ähvardab välja kujuneda eriti võigas ja absurdne olukord – kui okupeeritud maal suudetud fosforiidikaevandamisele piir panna, siis iseseisvas riigis jääb protesteeriv rahvas kaotajaks. Demokraatia tähendab rahva võimu ja Eesti on väidetavalt demokraatlik riik, kuid rahva arvamust ei taheta siin alates Euroopa Liitu astumisest üldse enam teada.
Neljapäeval Riigikogus toimunud fosforiidi-teemalisel konverentsil arvas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid, et selle maavara kaevandamiseks peaks rahvalt referendumi käigus nõusolekut küsima. Reformierakondlane Meelis Kiili ütles selle peale, et “ega me igat asja ka inimeste käest küsima ei hakka.”
See “iga asi” tähendab, et inimesed võivad ilma jääda kodudest ja joogiveest, nende kodukandi loodus kujundatakse ümber lahtisteks karjäärideks ja tööstusmaastikuks, sinna tuuakse võõraid tööjõuks – ja Meelis Kiili arvab, et see ei ole kohaliku rahva asi, nendelt ei peagi arvamust küsima? Tüüpiline poliitorava jutt.
Eesti Vabariik muutub teiseks Eesti NSV-ks just seeläbi, et viimaseks referendumiks oli rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemiseks. Ongi vist märgiline, et nii kui riik loobub suveräänsusest ja lülitatakse mingisse liitu, siis rahva arvamus ei huvita enam kedagi.
Rahva arvamust ei küsitud põhjalikult väärtusmaailma muutva kooseluseaduse puhul ja kui EKRE tahtis abielureferendumi korraldada, siis tekitasid kapo ja prokuratuur lausa võimupöörde, et seda ei juhtuks. Vasakliberaalide homoseadus läks ka läbi ainult võimu valskusega saadud parlamendihäältega.
Kui Eestisse hakati tooma kvoodipagulasi, ei toimunud ühiskonnas isegi mitte debatti. Kliimavõitlus ja rohepööre paiskavad sassi kõik senised majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed olud, kuid kõike sedagi tehakse ilma rahva mandaadita, lausa ilma vähimagi diskussioonita.
Ajakirjanik küsis enne EKRE kavandatud abielureferendumit Martin Helmelt, et mida teevad rahvuskonservatiivid siis, kui üle 50% hääletanutest hääletavad homoabielu poolt. Helme vastas kindlalt, et kui masendav see ka poleks, aktsepteerib ta vastu tahtmist rahva sellist valikut.
Kui võimuerakonnad on oma poliitika õigsuses ja rahva toetuses nii kindlad, võiksid nad ja oleksid võinud referendumile panna homoseaduse, kliimapoliitika ja praeguse fosforiidikaevandamise – maailma üheks jõukamaks ja demokraatlikumaks riigiks peetavas Šveitsis tehakse seda ka märgatavalt tühisemate muutuste korral lausa söögi alla ja söögi peale. Rahvalt arvamuse küsimine on demokraatia ülim väljendus ja mis kõige tähtsam, see annab riigivõimule võimaluse tegutseda väga legitiimselt.
Ometigi ei taheta Eestis vähimalgi määral rahva arvamust kuulda ning kõige vähem tahab seda Reformierakond koos oma sotside ja “kahesajalistega”. Siin saab teha vaid kaks järeldust: esiteks, nad kardavad, et rahvas ei toeta nende destruktiivset poliitikat ja teiseks, nad ei taha ka demokraatiat, nad tahavad kõike võimalikult kitsamas tagatoas ise otsustada.
Ja see ongi Eesti Vabariigi kuube peitunud Eesti NSV, kus EKP/NLKP otsustas ja “töörahvas” kiitis takka. Kõik on täiesti metsas: Reformierakond taastas venekeelse tööjõu sisseveo endise Nõukogude Liidu aladelt, mis oli NLKP rahvuspoliitika aluseks ja mille vastu oligi suunatud laulev Revolutsioon. Ja nüüd taastab Reformierakond koos sotside ja Eesti 200-ga fosforiidi järele hiilimise, kusjuures me kõik teame, et see fosforiit ei hakka mitte eestlasi rikkaks tegema, vaid nagu Nõukogude ajal, on ka nüüd kaevandamise aluseks see, et teise liidu, EL-i läbiviidav rohepööre vajab Eesti fosforiiti. Meie, eestlased, oleme jälle mängust väljas.
Ja nagu 1987. aastal, ei tohi me seda tänagi lubada.
Uued Uudised