Uus habemega Süüria diktaator kuulutas, et „mitmekesisus on meie tugevus“ – see lause tuli lääne akadeemilistest ringkondadest ja ta oli seda korranud Euroopa välisministritele (sealhulgas Itaalia Tajanile, Prantsusmaa Séjournele ja Saksamaa Baerbockile), ÜRO peasekretärile, Haagi prokurörile, BBC direktorile, spin doctor`itele ja teistele kergeusklikele lääneriikidele.
Nagu „kaasav Taliban“, olid džihadistid välja mõelnud, kuidas müüa end meile, multikultuursetele idiootidele. Ja nii see lõppes: tuhandeid süütuid inimesi tapeti maha, sest nad olid alaviidid, kristlased ja teised.
Süürias läks kõik suurepäraselt.
Ennasttäis Antonio Guterres kohtus 4. märtsil uue habemega diktaatori Ahmed al Sharaa alias Al Julani’ga. Neli päeva hiljem, põrgu.
Sajad laibad tänavatel ja hukkamised. Vähemalt tuhat surnut, sealhulgas naised ja lapsed. Terved perekonnad hävitatud. Alaviidi, kristlased, druusid: keegi ei pääsenud islami kirveste eest.
“Euroopa peab oma hääle kõvasti ja selgelt kuuldavaks tegema seoses alaaviitide ja kristlaste massimõrvaga Süürias,“ ütles Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar Luksemburgi asepeaministrile ja välisministrile Xavier Bettelile, kes külastas Jeruusalemma.
Kõike on juba varem nähtud, mis sest et ajalool, kes on õpetaja, ei ole kunagi õpilasi.
20. jaanuar 1976, Damour, Liibanon. Palestiina Vabastusorganisatsiooni terroristid saabuvad valdavalt kristlaste küla: 582 tsiviilisikut hukkub, kõik maroniitidest kristlased. „See oli apokalüpsis,“ tunnistas veresauna üle elanud maroniidi kristlasest preester Mansour Labaky. „Nad tulid, tuhanded ja tuhanded, karjudes “Allahu Akbar”. Ja nad tapsid kõik, kes nende teele sattusid: mehed, naised ja lapsed.”
Meie, lääne inimesed, oleme turistid pimeduse südames: me ei tea midagi ja me ei õpi midagi. Sotsiaalmeedias on kümneid videoid ja tunnistusi massilistest koondamistest, relvastamata tsiviilisikute hukkamistest ja rüüstamistest.
„Alhamdulillah“ (kiidetud olgu Allah), ütlevad nad pärast tsiviilisikute massimõrva. Peavoolumeedia vaikib. ÜRO… mitte midagi.
Kui Iisrael kaitseb end röövlite eest on ülemaailmne nördimus. Kui terveid Süüria külasid, hävitatakse siis ainult vaikus.
Jaanuaris külastasid Damaskuse džihadiste Prantsusmaa ja Saksamaa välisministrid. Siis saabus Damaskusesse Haagi prokurör Karim Khan. Siis peatas EL Süüria vastu suunatud sanktsioonid. Kõik läks suurepäraselt: šariaat ja džihaad olid „palees“ teretulnud.
Džihadistide pealiku kõrval naeratas BBC rahvusvaheline direktor Jeremy Bowen, aina naerunäod, nagu laps oma vanema venna juures.
Lavale astub ka Hispaania välisminister, kes on Iisraeli sõjas Hamasi vastu Gazas kõige selgemalt viimasega ühel liinil.
„Saabun Damaskusesse, riiki, mis on täis lootust ja optimismi helgema tuleviku suhtes,“ kirjutas ELi võrdõiguslikkuse volinik Hadja Lahbib 17. jaanuaril. „Olen siin, et tagada, et need inimesed saavad kiiresti abi, mida nad vajavad.“ Jaanuaris kirjutas EL Damaskuse jaoks 235 miljoni euro suuruse tšeki.
Damaskuses viibib ka ÜRO Migratsioonibüroo direktor Amy Pope. Kohal oli ka Alastair Campbell, Tony Blairi rumal spindoctor.
Paar päeva hiljem algavad usulised veresaunad.
Nüüd paluvad nii druusid kui ka alaviidid Iisraelilt, et ta kaitseks neid kõrilõikajate eest. Alaviidid, kes elavad Iisraelis Ghajaris, ei ole oma ajaloo jooksul mitte ühtegi terroripäeva kogenud. Ja druusid ja tšerkessid sisenevad Iisraeli, et otsida varjupaika.
Iisrael saatis oma väed kohe pärast džihadistide võimuhaaret Damaskuses Süüriasse, et kaitsta edelaosas elavat druuside vähemust (paljud selle usukogukonna liikmed elavad Iisraelis ja teenivad selle armees). Seejärel hävitas Iisrael suure osa Süüria armee arsenalist, sealhulgas keemiarelvad ja kaugmaarakettide laod, et vältida nende relvade sattumist džihadistide kätte. Kui Iisrael ei oleks seda teinud, räägiksime me praegu tõenäoliselt palju suuremast veresaunast Süürias. Kuid selle asemel, et saada tänusõnu, sõimatakse Iisraeli „Süüria suveräänsuse rikkumise“ eest.
ÜRO, Euroopa Liidu, Haagi prokuröri, BBC ajakirjanike ja inimõiguste valitsusväliste organisatsioonide maailmas viiakse lambaid tapale, demokraatiat süüdistatakse terrorismis ja terroriste „vastupanus“. Tegelikus Lähis-Idas seisab terroristi ja tsiviilisiku vahel ainult mõõk.
Lähis-Idas, kus võimutsevad deemonlikud džihadistid on ainus viis ellu jääda sõjaline tugevus ja moraalne julgus barbaritele vastu astuda. Jumal tänatud, et Iisraelil on mõlemat. Ainus teine võimalus on lasta end tapatalgutega ära veristada nagu Hamas Gazas ja Al Qaeda Süürias teeb.
Erinevalt oma ajakirjanikest ametikaaslastest ei ole ma kunagi omanud illusiooni, et pärast sõjalist diktatuuri hakkaks õitsema islamis demokraatia. Miks peaks see, mida me näeme, piirduma Süüria ja Gazaga? Vastus: see ei piirdu. Ühel päeval näete samu pilte ka Euroopas. Ma loodan, et ma ei pea seda ühel päeval uuesti avaldama, öeldes: „Ma ju hoiatasin teid.“
Giulio Meotti on Itaalia ajakirjanik, kes kirjutab kolumni väljaandele Il Foglio