Euroopa Liit liigub üha enam võlaliidu suunas. Brüsseli võimuaparaati toetab selles globalistlik Rahvusvaheline Valuutafond, mis propageerib riikide eelarvekatastroofide varjamiseks tohutut Euroopa ühisvõlga. Selle tegevuskava tegelik eesmärk on süsteemi radikaalne ümberkujundamine veel mõnevõrra toimivast turumajandusest tsentraalselt kontrollitud riiklikuks majanduseks.
Kui euro ühisrahana kasutusele võeti, loodi range raamistik (nn Maastrichti kriteeriumid). Selle eesmärk oli kehtestada iga liikmesriigi majandustoodanguga seotud võlale ja uutele laenudele fikseeritud ülempiirid, sest isegi euro kasutuselevõtu ajal ületas enamik riike neid piire märkimisväärselt. Tänaseni pole midagi muutunud – välja arvatud veelgi suurem võlg ja veelgi suurem eelarvepuudujääk kui tollal.
Nagu majandusteadlane Thomas Kolbe oma teoses „ Tichys Einblick ” märgib, avaldas Brüsselis asuv mõttekoda Epicenter hiljuti kontseptsioonidokumendi, milles kutsutakse üles naasma majandusliku reaalsuse juurde. Dokumendis tehakse ettepanek kärpida Euroopa Komisjoni paisunud eelarvet kümne protsendi võrra ja piirata selle aparaadi kulusid maksimaalselt ühe protsendini kogu majandustoodangust. See säästaks aastatel 2028–2034 ligikaudu 220 miljardit eurot.
Brüssel peaks keskenduma põhiülesannetele, nagu ühtne turg, ja loobuma oma messianlikust tungist sekkuda riiklikesse asjadesse. Selline turule orienteeritud lähenemine on aga vastuolus nende plaanidega, kes pooldavad tsentraliseeritud Euroopa riiki.
Vaevalt oli artikkel avaldatud, kui Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) astus lavale.
Eelarvedistsipliini nõustamise asemel nõudis IMF (mis muidu on kokkuhoiupoliitika suur pooldaja), et Euroopa Liidu kasvavat laienemist rahastataks tulevikus ühisvõla abil. IMFi ametlikud prognoosid hoiatavad, et Euroopa võlatase ulatub 2040. aastaks 130 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Krooniliselt defitsiidis riikides nagu Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania on see katastroofiline tase aga juba reaalsus.
Jagatud võla idee, mida tegelikult ei peaks riigivõlana arvestama, aitaks sellest mööda hiilida. Teisisõnu, globalistlik IMF õhutab sisuliselt Euroopa Liitu õõnestama kehtivaid õigusakte. Nn Euroopa avalike hüvede kehtestamisega luuakse riigiülesel tasandil uus võlatase. See pettus teenib eesmärki hiiglaslike riiklike kohustuste suunamiseks kodanike õlule. Manöövri lõpptulemuseks on ametlikud eurovõlakirjad ja ülekandeliidu kinnistumine.
Eelarvetamm purunes juba 800 miljardi euro suuruse koroonakriisist taastumise fondiga. Sel ajal kasutas komisjon kriisi Lõuna-Euroopa riikide raskustes eelarvete toetamiseks. Kõigi nende miljardite eurode ümberjagamisel ignoreeritakse täielikult Euroopa tegelikke põhihuve, nagu välispiiride tõhus kaitse. Brüsselis tegelevad IMF ja Euroopa Komisjon ainult kuluka ümberkujundamiskava rahastamise ja oma absoluutse võimu kindlustamisega Euroopa maksumaksjate üle. Sest mingil hetkel tahab Brüssel seda jagatud võlga (ja osi pidevalt laienevast ELi eelarvest) rahastada otseste ELi maksude kaudu.
Pikaajaline eesmärk on selge: mida rohkem selliseid „kogukonna“ struktuure luuakse, seda sügavamaks muutub „ELi integratsioon“ ja Brüsseli eurokraadid saavad seeläbi oma EL-i superriigi – või ELNSV, nagu kriitikud väidavad pikaajaliste, üha sotsialistlikumaks-kollektivistlikumaks muutuvate arengute valguses. See seoks veelgi tihedamalt Brüsseliga need EL-i liikmesriigid, kes on seni euro kasutuselevõtule vastu seisnud.
Eesmärk on selge – aga millist teed tahavad Euroopa inimesed minna?
Allikas: Report24 News