Eesti ettevõtjad räägivad palju välistööjõu vajadusest, mõtlemata tulevikule – multikultuursest Rootsist hakkavad ärimehed just seetõttu lahkuma.
Ajaleht Dagens Industrie kirjutab sellest, et Rootsi ärimehed ei räägi kohtudes enam mitte börsihindadest, vaid röövimiste lainest, mille all nad kannatavad. “Kas me peame tõesti sellest riigist lahkuma?” küsivad paljud.
Kuritegevuse tohutu kasv on üks osa Rootsi muutumistest ja ka negatiivne osa majandusedust, mille üle aga poliitikud ei soovi arutleda. Et mõista, kui valel teel sealne areng on, tuleb võrdluseks võtta see, kuidas elanikud on organiseeritud kuritegevuse tõttu Detroidist minema kolinud, kirjutab Göteborgi majandusteadlane ja kohalik poliitik Jan Jörnmark.
Volvo Cars tegevjuht Håkan Samuelsson rääkis hiljuti ettevõtlusnädalal, kuidas kuritegevus ja puudused haridussüsteemis raskendavad Volvol töötajate värbamist Göteborgi. Kuna enamik inimesi arvab, et Rootsis selliseid probleeme pole, sai avaldus kriitika osaliseks.
Kõige tähelepanuväärsem oli Göteborgi politseiülema kriitika, kelle sõnul oli Samuelssonit valesti teavitatud ja ta lähtuvat liiga palju sotsiaalmeedias kirjutatavast. Kuid eksib hoopis politseiülem, sest väga paljud on Göteborgis kuritegevust omal nahal tunda saanud ja teavad, kui suur probleem see on – Brunnsparkenis toimub lausa avalik narkokaubandus. Poliitikud aga tahaksid linna tutvustada turvalise ja peene kohana ning seda, et muutused on suure kuritegevuse kaasa toonud, inimesed pigem ei arutaks.
Jan Jörnmark tutvus selle probleemiga kümne aasta eest Detroidis, tehes seal uurimust, kuidas linn on läbi teinud tohutu muutuse – jõukast tööstuslinnast, kus 1950. aastal elas ligi kaks miljonit elanikku, ollakse jõudnud kuritegevuspealinnani, kus nüüd elab veidi alla 700 000 elanikku ja kus äge langus jõudis lõpule 2010. aasta paiku.
“See, mida ma nägin, oli kujuteldamatu: linn, kus domineerivad tühjad pilvelõhkujad, tehased, elamurajoonid ja koolid. Just koolid panid mind kõige tugevamalt reageerima, sest kui tulin kooli väravate juurde, kus esimesena nägin metallidetektori jäänuseid, said põhjuslikud seosed selgemaks,” räägib Jörnmark.
Ta ütleb, et iga inimene saab hõlpsalt ette kujutada olukorda, kus tavaline keskklassi leibkond näeb, et naabrid minema kolivad, teenindus on halvenenud, põlevad autod on igapäevane reaalsus ja see kõik on pidevalt uudistes. Samas aga tulevad enne valimisi kohale kümned poliitikud, kes lubavad sekkuda, loovad komisjone ja tõotavad rohkem politseid kohale tuua. Need poliitikud valitakse, kuid midagi ei muutu. Inimesed loodavad endiselt, aga kui vägivald jõuab koolidesse ja lapsed läbivad metallidetektoritega väravaid, kus korjatakse ära nuge, siis hakkavad inimesed lahkuma.
Detroidis oli elanikkond 1950. aastateks stabiliseerunud, kui äärelinnadesse hakati rajama üha uusi ettevõtteid, kontoreid ja tehaseid. Kuna oli vaja tööjõudu, hakkasid linna sisse rändama töötajad lõunaosariikidest, kes kolisid linna vanadesse linnaosadesse. Noor keskklass hakkas seepeale linnast lahkuma. Niinimetatud “Valgele lennule” järgnes “Must lend”.
Organiseeritud kuritegevusel oli oluline roll suurenenud põgenemisel ja toimiva linna lagunemisel 1970. ja 1980. aastatel, kui maja- ja autopõlengud peletasid stabiilsema elanikkonnaosa minema, kuna jõugud võtsid enda kätte üha suuremad linnaosad. Eriti kuulsad olid Halloweeni-õhtul korraldatud “Kuradi ööd”. Siis põles igal õhtul sadu hooneid. Linna vanemas osas langes kinnisvara väärtus ja kogu areng nihkus linnast minema.
Kui Jörnmark tagasi Rootsi tuli, kirjutas ta Detroidis toimuvast raamatu. “Minult küsiti sageli arvamust, et kas sama asi võib juhtuda Rootsis, ja vastasin alati, et “me näeme kõiki neid märke, aga ma ei näe, et negatiivne areng võiks siin olla sama tugev”. Kuid suur rändelaine 2015. aastal tugevdas kohe neidsamu Detroidi suundumusi, mida me juba teatavates riigi osades näeme,” räägib ta.
2015–2016. aastatel alanud rändelaine seab majandusteadlase hinnangul mitmesugustele arengukavadele tohutuid ühiskondlikke nõudmisi – migrantidele on vaja eluaset ja tööd, aga ka kultuurilist ja keelelist integratsiooni.
“See, millega viis aastat tagasi Rootsis kokku puutusime, seadis palju kõrgemaid nõudmisi kui USA siseränne 1950. ja 1960. aastatel, kui töökohti oli palju. Meil oleks vaja integreerida sadu tuhandeid erineva kultuuriga, sealhulgas väga usklikke inimesi ühiskonda, kusjuures see nõuaks ka tuhandeid kortereid, mida pole 1970. aastast sellisel hulgal vaja olnud,” räägib Jörnmark.
Rootsi poliitikud tunnistavad praegu, et nad ei olevat osanud selliseid arenguid ja väljakutseid ette näha ja Jönmarki sõnul ei saa nad siiani aru probleemide ulatusest, nõudlusest töö- ja eluasemeturgude põhjalike struktuurireformide ja sotsiaalabisüsteemi muutuste järele, mis on viimase viie aastaga kriisi jõudnud. Kogu selle aja pole muutunud olukorraga tegelemiseks mitte midagi ette võetud.
Toimunut aga on väga lihtne analüüsida: Rootsit on täitnud sajad tuhanded uued elanikud, kellel pole tööd ja keeleoskust, see ränne on tabanud suuremate linnade äärealasid. Seal halveneb olukord nüüd kiiresti ning suurenenud ebastabiilsus ja kuritegevus on peamised põhjused, miks Göteborgi äärelinnadest rootslased lahkuvad.
See tähendab, et linn kaotab maksutulu vähemalt 100 miljonit Rootsi krooni aastas, samal ajal kui sotsiaalkulud migrantidele suurenevad. See omakorda tähendab, et paratamatult halveneb nii koolide kui ka eelkoolide ja muude ühiskondlike teenuste kvaliteet.
Kuritegevus on osa suurtest sotsiaalsetest muutusest, mida saab aeglustada ja tagasi pöörata elamurajoonides, mida praegu laostab üha tugevnev segregatsioon ja põliselanike väljaränne äärelinnadest. Selleks ei aita ainult juttudest koostööst politseiga ja mingist integratsioonist. On vaja hea väljaõppega politseinikke, kes suudaks need piirkonnad stabiliseerida, vaja on lõpetada elanike väljaränne ja luua inimestele võimalus jääda kodulinna, et seal oma tugevas kogukonnas väärtusi luua. Tänases Rootsis selleks veel midagi ei tehta.
Allikas: Dagens Industrie