Olukorda Gruusias on valesti kajastatud nii Eestis kui kogu läänemaailmas – ka senine võimupartei pürgib euroliitu, aga tingimustel, mis ei sobi Brüsselile. Samas ei sobi Gruusia Unistusele tingimused, mida paneb ette EL. Gruusia tahab olla Euroopas umbes sellisena, nagu on Ungari – rahvusliku, suveräänse ja traditsioone austavana.
Kogu Gruusia tahab EL-i, aga võimupartei toetajad ei taha selle eest maksta kristlikest väärtustest loobumisega. BNS: “2030. aastaks saame Euroopa Liidu liikmeks – väärikusega, austades kristlust, kirikut, moraali, iseseisvust ja suveräänsust,” ütles peaminister Irakli Kobahidze, esinedes valimiseelsel miitingul. “Euroopa Liidu poliitikute ja ametnike ebaõiglus ei sobi Euroopale, kristlike dogmade tagasilükkamine ei sobi Euroopale, LGBT-propaganda ei sobi Euroopale ja lugupidamatus teiste suveräänsuse vastu ei sobi Euroopale,” ütles ta.”
Tüli Gruusia ja euroliidu vahel algas sellest, et LGBT-l tuli alates 2021. aastast järjestikku ära jätta mitu Tbilisis kavandatud homoparaadi ning 2023. aasta juulis tulid usklikud inimesed lausa tänavatele, et seda takistada. Brüssel seda Gruusiale ei andestanud ja sidus euroliidu pääsemise üha enam LGBT-ga, Gruusia aga pani välismõjuseadusega selle organisatsiooni oma välistulusid deklareerima. Opositsiooni suhteline populaarsus tuleneb sellest, et suur osa Venemaad pelgavaid grusiine on nõus Brüsseli homonõudmisi täitma, peaasi, et saaks EL-i ja NATO kaitsva tiiva alla.
Päris kindlasti sekkus Venemaa Gruusia valimistesse, aga seda tegi ka Euroopa Liit. Valimised peaksid olema õiglased, surve ja kallutamiseta, aga vähemalt ühe EL-i riigi välisminister ehk Margus Tsahkna osales Gruusia valitsusvastasel meeleavaldusel.
“Välisminister Margus Tsahkna ja tema Leedu ning Islandi kolleeg liitusid kolmapäeval Gruusias meeleavaldusega ja pidasid osalejatele kõne,” kirjutas Postimees 16. mail 2024. Mõni aeg hiljem rääkis Kaja Kallas Riigikogu infotunnis: “Välisministrid, siis Baltimaade välisministrid ja Islandi välisminister käisid Gruusias, väljendamaks solidaarsust Gruusia rahvaga – ma arvan, et see on õige, et tegelikult näidata, et Euroopa on Gruusia inimeste valikute kõrval.”
Kui olnuks võimuliidu meeleavaldusel näiteks Valgevene välisminister, oleks seda kohe peetud sekkumiseks Gruusia siseasjadesse, aga kui opositsiooni miitingul olid kolm EL-i liikmesriikide siseministrit, kas siis pole?
“Kui me andsime Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse Gruusiale, sellised sammud, mida nad teevad nende reformidega, minnes vales suunas, tegelikult see ei ole enam Gruusia siseasi,” rääkis Kaja Kallas. Kas see ei ole hoiatav – pole veel EL-i liige, aga juba oled suveräänsuse kaotanud? Esimene nõue seejuures on homoseksualismi kuulutamine ülimuslikuks kristlike väärtuste ees.
Nüüd on Gruusia opositsioon vallandanud süüdistused valimiste võltsimises. Kui jälgida maailma poliitikat, siis praktiliselt mitte kuskil ei lepi kaotajad enam lüüasaamisega, vaid alustavad mitteleppimiskampaaniat. Gruusias võib see kaasa tuua kodusõja, sest seda on varemgi juhtunud, kui kukutati president Zviad Gamsahhurdia.
Valimistulemused on veel ebaselged, kuid tõenäoliselt tuleb “läänemeelsetel” kibe pill alla neelata. Kes aga räägib Gruusia võitjate “venemeelsusest”, sel tuleks arvestada, et Venemaa okupeerib endiselt Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat ning sellises riigis venelasi ei armastata. “Venemeelsus” on vaid silt, mida kleebitakse külge neile, kes ei taha Brüsselile alluda.
Uued Uudised