Samal ajal kui Eestis kurdavad farmerid, et nad ei saa ilma välistööjõuta hakkama ning praeguses kriisis töö kaotanud inimesd ei saa omakorda maatööga hakkama, siis näiteks Prantsusmaal on üle 200 000 inimese andnud teada oma valmisolekust aidata töökäte puudusega silmitsi seisvaid põllumajandusettevõtteid.
See tõik näitab ühelt poolt, et meie inimesed on maaelust võõrandunud ja ära hellitatud, teisalt seda, et kogu sektor, nagu armastatakse öelda, on üles ehitatud valedele alustele. Võõrtöölistele makstakse närust palka ning enda inimesed ei pea maatööd lihtsat mainekaks. See ei meelita valgekraed isegi nüüd, kui kontoris on töö otsas või hiptserit siis, kui Kalamaja kohvik on uksed sulgenud. Lihtsam on käsi pikal riigi abi oodata.
Kui siin võib selle üle irooniliselt ilkuda , siis Prantsusmaa põllumajandusministeeriumi üleskutsele tööta jäänud inimesi minema appi põllumeestele, et prantslaste toidulauale jõuaks ka tänavu kohalik toodang, vastas üle 200 000 inimese.
„Me ei sunni neid inimesi reisima läbi riigi, vaid nad lähevad tööle farmidesse oma kodude lähedal. Samuti rakendatakse neid toidutööstuses, transpordi- ja logistikavaldkonnas,“ vahendas Postimees põllumajandusminister Didier Guillaume sõnu.
Meil aga surutakse selle peale, et muidu jäävadki eluliselt väga olulised maasikad kasimata, kui Ukrainast horde sisse ei too.