Loodus on hea ja ilus asi, eestlased on metsa usku rahvas ja nii peabki. Sellest hoolimata või just tänu sellele on looduse hoidmise, taaskasutamise ja mõistagi kliimaparanoia tuultes siginenud karjade kaupa mahekelme, ökopetiseid, aga ka lihtsalt ullikesi ja neile meeldib Sillamäel ringi hilbata.
Sillamäele pidi tulema fantastiline tekstiilijäätmete ümbertöötlemise tehas, mida Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus omakorda lubas heldelt toetada ja kaltsukaupmeestele 39 miljonit visata. Imede põld pidi hakkama vilja kandma juba sellel aastal. Läks aga päris halvasti.
Ajakirjandus annab osatavas ja kahjurõõmsas toonis teada, et tehnoloogia, millega EISA-lt raha küsiti ja millele EISA sinisilmest ka oma õnnistuse andis, kvalifitseerus luuluks ja suur kombinaator vastutustundetuks avantüristiks – “Polnud toodet, polnud sertifikaate, polnud sisulist äriplaani, ainult ilus jutt ringmajandusest, rohepöördest ning efektne Power Pointi fail.”
Kommentaatorid jagunevad kahte gruppi, ühed sõimavad EISA eksperte idiootideks, teised aga kinnitavad, et enamus rohemajandusest on pettus ja see mull erineb teistest taolistest ainult selle poolest, et ta on juba suure pauguga lõhkenud. Taolised skeemid lõhkevad ainult siis, kui maksumaksja rahakraanid kinni keeratakse või nagu Sillamäel, rahad ei liigu piisavalt kiiresti.
Tühja sellest, teine kord ikka antakse, mahelotol peabki ostma rohkem pileteid. Variante on, kolmel ettevõttel, kes kavatsevad tekstiilijäätmete töötlemisega tegelema hakata, olevat olnud ühine osanik Greenful Holding B.V, mida juhtis endine eetilistele ja tarbijasõbralikele kiirlaenudele spetsialiseerunud humanist ja rakenduseetik Toomas Allikas.
Selge see, et kui kiirlaenu turg ikaldub, tuleb otsida ja leida uusi väljakutseid sama eetilistest ja tarbijasõbralikest valdkondadest. Mõeldud, tehtud. Hea näide meie mahemajandusest, taaskasutusest ja kõigest sellest. Rahapesus ja kelmuses kedagi süüdi mõistetud ei ole, seega võime debiilsuse hüpoteesi tõestatuks lugeda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.03.2026