Haridusminister Mailis Reps vastas Riigikogu arupärimisel, et õpetajad on vabad õppevara ja metoodika valikul, kuid paraku ei vasta see tõele, sest nii need asjad paraku praktikas ei käi.
Mida võib teha “vabalt”? Vabalt võib näiteks koostada perekonnaõpetuse õpikuid LGBT liidu aktivist, vabalt võib propageerida ekstreemseid metoodikaid (M. Ney artikkel 1.9.2017 “Õpetajate Leht”) selleks, et põhikooliõpilased hakkaksid tunnustama erinevaid seksuaalseid orientatsioone. Vabalt võib ka 2. klassi õpetaja valida lastele just sellise õpiku, kus on peremudelite näidiseks toodud kahe emaga perekonna pilt.
Reaalsuses aga õpetajatel metoodika ja õpivara valikuvabadus puudub, kui õpetatakse elementaarseid käitumisnorme. Selleks kasutab 80% lasteaedadest nüüd Taani “Kiusamisest vabaks!” metoodikat. Sellise tulemuseni on jõutud 8 aastaga.
Eestis ei ole veel ametlikku tagasisidet sellele metoodikale, kuid sarnase programmi tulemusi näeb Rootsis ja Soomes. Rootsis vägistatakse päevas 18 inimest, kellest 40% on alaealised ning vägistatute arv on tõusnud igal aastal 2 võrra. Nii Rootsi kui ka Soome koolides liigitatakse kiusamiseks valdavalt põlisrahva laste enesekaitset sisserännanute agressiivsuse eest. Ehk selliste programmide tulemuseks ongi elementaarsete enesekaitseinstinktide ja oskuste pärssimine.
Enamus Taani programmiga seotud pildimaterjali peal on võõrapärased tegelased ning kui piltide juurde käib pidev tekst, et võõraid ei tohi võõrastada, siis Eesti kodus tuleb vanemal üksi kooli minevale ja tulevale lapsele rääkida pidevalt siiski vastupidist juttu.
Taani programm küll lubab, et õpetab lapsi kiusamisele vahele astuma, kuid samas vaatab sarnase programmi läbinud täiskasvanu Rootsi näitel sallivalt pealt laste ja naiste julma kohtlemist ning loob selleks hoopis uusi võimalusi juurde.
Kindlasti ei arva ma, et lastele ei tohi õpetada teistesse lugupidavat suhtumist ja viisakat käitumist. Lasteaia õppekavas on kõik normaalse käitumise eesmärgid ja kompetentsid kenasti kirjas ning õppevara (raamatud, mängud, pildid, mänguasjad) võiks valida siiski õpetaja ise vastavalt meie rahvastikule, kultuurile ja rahvatarkusele (vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, jne).
Miks Haridusministeerium toetab aga ainult ühte programmi ja õpivara? 80% lasteaia üleminekut 8 aastaga uuele, seni meile tundmatule ning piiri taga väga negatiivseid tulemusi andnud projektile, on ebademokraatlik ja halb tulemus. Kontrollimatult ja kriitikavabalt oleme taanlastel lasknud aastaid siin vene raha ja laste päid pesta .
On aeg hakata väärtustama eesti pedagooge, metoodikuid, illustraatoreid ning kandma edasi ka oma rahvatarkusi väärtusliku õpivarana käitumisoskuste kasvatamisel!
Pille Roosileht on alushariduse spetsialist
SEOTUD LOOD: Rahvuskonservatiivne vaade alusharidusele: “Ahne vähk ja vägev naine” ehk vaidlus haridusminister Mailis Repsiga