Kolumnist Harri Kingo juhib oma sotsiaalmeediapostituses tähelepanu sellele, kuidas “Black Lives Matteri” ideoloogia vallutab ka Eesti pseudoliberaalse avaliku ruumi.
“Lääne filmides on oma kindel norm, et alati peab tegelaste seas olema ka keegi neeger. Kui ma vaatan telekast uuemaid võõramaa filme, siis nii ongi. Neegrid figureerivad kõigis filmides ja kui mitte just peaosades, siis vähemasti oluliste kõrvalosade täitjatena. Reeglina on nad üksnes positiivsed tegelased. Krimifilmides on nad tavaliselt kas targad eksperdid, detektiivid või kõrgematel ametikohtadel politseiülemused. Mitte kunagi politseijaoskonna koristajad.
See neegritrend jõuab vaikselt ka meile. Praegu on telekanalites näha mingi meie kindlustusfirma reklaam, kus valge naine teeb parkimisplatsil avarii teise autoga. Ja imede ime Eesti kohta – teise auto rooli tagand väljub kaadrisse… neeger! See on meie oludes midagi väga ebatõepärast! Enamgi veel – see neeger on ilmselgelt lisaks ebatavaliselt hea inimene – ta naeratab oma kallist uut mõlgitud autot vaadates valgele naisele selle asemel, et valge hooletu naine lihtsalt läbi sõimata.
Pole nagu Eestis kuigi tõenäoline teha avarii autoga, mida juhib neeger. Pole ka loogiline, et oma uue kalli auto mõlkimise peale neeger vaid rõõmustaks ja naerataks. Ta nagu poleks seal reklaamis normaalse mõistusega.
Kui vaadata teisi reklaame, siis näiteks toidureklaamid lõppevad sageli üldplaaniga mingist suurest õnnelikust perekonnast, kes kõik koos ja rõõmsatena reklaamitavat toitu söövad. Ja alatasa on seal üheks pereliikmeks neeger. Mingis reklaamis on valge mehe ja naise peres mitu last ja üks neist on seletamatul põhjusel neeger. Kust ja kuidas see sinna kahe valge perekonda ilmus?
Tallinnas on neegreid näha Bolti ja Wolti tõuksidel. Ma pole veel ühtegi silmanud soliidse ja kalli auto roolis. Ja selliseid valge ja neegri segaabielusid on Eestis vist sõrmedel üles lugemise jagu. Et ühes peres oleks nii neegrilapsi kui valgeid lapsi, seda pole ma näinud mujal kui reklaamides. Neid reklaame uskudes on aga sellised pered meil juba tavalised.
Mõistan seda trendi – meid lihtsalt harjutatakse neegritega. Sest ilmselt on nad saabumas. Ja meid kohandatakse meie uue saabuva reaalsusega ja õpetatakse meile, kui vahva, tore ja armas see on, kui meie seas, isegi meie peredes on üha enam neegreid. Neid leiab teleseriaalides isegi Šotimaa ja Iirimaa pooleldi inimtühjalt põhjarannikult, mingi kivise ja külma poolsaare praktiliselt asustamata lõpust!
Mõistan – me ei tohi selle trendi levides muust maailmast ju maha jääda. Meil ka!
Selline pealesunnitud poliitkorrektsus ei arvesta tõsiasja, et selline näitlejate valik muudab need reklaamid ja filmid, terved seriaalid üha ebausutavamateks, sest poliitkorrektsus ja ajupesu ruulivad üle reaalsuse. Minu silmale on see võõrastav, mitte mu aju nö. õigeks mudiv.
—-
Kui see mu postitus kustub ja kaob, eks ma tulen türmist vabanenuna kunagi tagasi. Puhkan veidi. Näis, mis juhtub. Küll mõni tsensormasin sõna “neeger” üles leiab või leidub mõni usin multikultiliberaal, kes kaebab.”