“Kaja Kallas vallandas pooled oma valitsuse ministrid. Ja näib, ta ei tunne mingit erilist häda, et tal on pooled ministrid valitsusest puudu. Kõik on normalne.
Urteerin seda olukorda veidi. Kaja Kallas võiks ka teise poole ministreid vallandada. See annaks talle riigis praktiliselt ainuvõimu ja sõjaprintsess saaks olla sõjakuninganna. Kõik oleks sellise sammu puhul legitiimine, seaduslik, korras. Kui poolte ministrite päeva pealt lahti laskmine on igati seaduslik, siis on igati seaduslik ka kõigi ministrite lahti laskmine.
Meie seadustes on ilmselge auk, kui selline olukord ja tegu peaministri poolt on võimalik ja seadustega kooskõlas. Tavaliselt ilmnevadki seaduste puudused siis, kui vaadeldakse seadus toimimist ja otstarbekust mings äärmuslikus olukorras. Seadus on kvaliteetne, kui seadus töötab ka ekstreemsetes oludes laitmatult.
Oleme omadega ummikus. Elu ise mängis meile ette sellise reaalse, ekstreemse olukorra. Praegused seadused seda olukorda aga ei reguleeri ega lahenda, võimaldades otse absurdi.
Kaja Kallas pole saanud mandaati olla peaminister üksnes oma erakonnaga. Ta sai mandaadi olla peaminister koos Keskerakonnaga. Kui Keskerakond valitsusest välja langes, kadus samal sekundil ka Kaja Kallase mandaat olla järele jäänud valitsuse riismetega peaminister.
Olukord on jampslik, kas pole.
Siin on kahene viga. Esiteks on viga meie seadustes, mis sellise absurdset olukorda võimaldavad. Teiseks on viga Kaja Kallase eetikas, mis tal lubab sellises absurdis peaminister edasi olla.
Kahjuks ei saa me üleöö oma seadusi parandada. Ja samamoodi ei saa me üleöö (kui üldse) muuta Kaja Kallast eetiliseks. Eks uuel Riigikogul tuleb see auk meie seadustes ära lappida. Kaja Kallase eetikale aga riigi võim peale ei hakka – tema peab ise vaatama, kuidas ta iseendaga tulevikus toime saab.
Kuigi ma pole hiromant ega pendlimees, ma ennustan oma hommikukohvi kohvipaksu pealt: kui Kaja Kallas praegu oma koha kaotab, siis kaotab ta alatiseks võimaluse olla tulevikus veel keegi Eesti poliitikas. Jah, ta võib saada sooja koha kusagil EL struktuurides või kellegi armust erasektoris, aga Eesti poliitikas on tal alatiseks kriips peal. Nagu on siinmail igavene kriips peal Juhan Partsil ja Taavi Rõivasel.”
Harri Kingo