“Minu jaoks on kellegi rahvuslik määratlemine isiku enda asi. Kuid siin pole vaja arvata, et kui tuleb miski umbkeelne neeger ja ennast piiril eestlaseks nimetab, siis ta ongi eestlane. Asi on siiski veidi keerulisem.
See siia saabunud umbkeelne neeger, kelle jaoks tavaline lumi kutsub esile vapustuse, võib seda teha – võib ennast nimetada eestlaseks. Kuid see ei tee temast eestlast. Sest sellise määratlemise puhul on tegelik küsimus talle ja tema kohta teine: kas ta räägib tõtt või ta valetab, kui ta ennast eestlaseks nimetab?
Ja loomulikult on selge, et ta valetab, et ta on eestlane. Nagu valetas üks Soome saabunud neeger, kes esimest korda elus seal Soomes lund nägi, et ta on terve oma elu lund väga armastanud. TV ekraanilt nähtud episood.
Meie küsimus kõigile neile, kes siia sisse rändavad, ei pea olema, kas nad on eestlased. Meie küsimus peaks olema, kui nad väidavad endid eestlasteks, kas nad valetavad või räägivad tõtt?
Naljakas, aga kaasajas, kus maailmas toimub rahvaste rändamine, massiline migratsioon on rahvuse küsimus väga sageli hoopis tõe ja vale küsimus.
Liberaalid on seisukohal, et kui keegi end eestlaseks valetab, siis ta ongi eestlane. On isegi veel halvem arusaam: pistame sellisele umbkeelsele lihtsalt EV passi pihku ja kelleks ta ka iseennast ei peaks, EV pass teeb temast automaatselt eestlase. Mis tähendab sisuliselt, et mingist rahvusest pärit olemine on äkki teisenenud kodakondsuse küsimuseks.
Või veelgi selgemalt: rahvust kui reaalsust polegi olemas, ongi vaid kodakondsus. Või veelgi selgemini: meie, eestlased, pole enam eestlased. Oleme vaid EV kodanikud.
Ma siiski arvan, et rahvused on olemas. Ja selle määratlemiseks ei piisa, et seda inimese enese käest küsida – sel juhul taandub see küsimus küsimuseks tõest ja valest. Ei piisa ka dokumendi kätte andmisest – kodakondsus ei asenda rahvust ega tee rahvust olematuks. Ei piisa ka neist kahest koos: enesemääratlus + kodakondsus.
Kõik sellised katsed rahvust määratleda ja teha kas suvaliseks või olematuks jooksevad umbe. Sest reaalses elus on eri rahvused olemas. Ja kes seda veel paremini peaks teadma kui eestlased, kelle kodumaal on ca 1/3 muust rahvusest inimesi, kes selgelt pole eestlased? Ja kellest ei saa eestlast, kelleks nad end ise ei nimetaks ja mis dokument neil taskus ka poleks?
Jään enda juurde: rahvus on inimese enesemääratlemise küsimus. Ja 99% inimesi ennast ühte või teise rahvusesse määratledes räägivad tõtt. Nad ongi need, kelleks end nimetavad. Ja tavaliselt ollakse oma rahvusliku päritolu üle uhked. Sellega ollakse rahul. Seda ei häbeneta, ennast ei peeta alaväärseks. Ollaksegi see, kes ollakse – iseenda vastu vaielda ja iseendale valetada on ju skisofreeniline.
Kuid on immigrantide hord, kes parema elu nimel on valmis ennast kasvõi neegrist valgeks valetama, et vaid selle parema elu juurde kuidagi saada. Nende valesid ei saa aga pidada samaväärseks tõega. See viib paratamatult selleni, et tunnistame samaväärseks ka oskamise ja oskamatuse, harituse ja harimatuse, tarkuse ja rumaluse, headuse ja kurjuse, loovuse ja destruktiivsuse. Neid aga me samasteks tunnistada ei saa, kui tahame jääda tervemõistuslikeks.
Normaalsetel inimestel pole probleemi oma rahvusega – nad on lihtsalt need, kes nad on ja teised nende kõrval on need, kes nemad on. Ning selles pole mingit probleemi. Suhete küsimus eri rahvuste vahel pole küsimus rahvustest, vaid on küsimus vastastikusest lugupidamisest, teineteise aktsepteerimisest, headusest. Ja need on juba eetilised kategooriad.
Meie madal eetiline tase, eetiline arenematus on ka rahvuste vastandumise juur ja põhjus. Ja siit peaks seda diskussiooni rahvuste üle alles alustama, sest eetika on määratult avar teema… kuid ma lõpetan. Teine kord, kui eetika teemaks tuleb. Ehk siis ka ühest selle killust – suhetest eri rahvuste vahel.
Viiteks ja mõtlemiseks meenutan lugu samaarialasest ja juudist, kes paljaks rööviti ja läbi peksti. Ja keda samaarialane tema halvast olukorrast välja aitas. Seejuures taustaks: juudid vihkasid samaarialasi, pidasid neid otse räpasteks. Selles vanas üldteada loos on lahendus ja vastus paljudele küsimustele, ka vastus rahvuste suhete küsimusele. Sest rahvuse probleem ja küsimus rahvusest ei teki kunagi rahvuse enese raames ja piires, vaid alati rahvuse suhetes teise rahvusega.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja