Poliitikavaatleja Harri Kingo vaeb sotsiaalmeedias poliitprojekti Eesti200 olemust ja kandepinda ning leiab, et tegu on suurveneliku algatusega.
“Eesti200 liider Kristina Kallas pole rumal. Ta on päris nutikas. Kuid tema suureks puuduseks on, et tema isiklikku ideoloogiat läbib põlastus eestluse vastu ja suurvene šovinism. Ning see oli, on ja jääb selleks, mida ma keeldun omaks võtmast.
Eesti200-ga liitunud ilmselt arvavad, et see põlgus pluss šovinism on miski tühine ja kõrvaline aspekt Kristina Kallas ideestikus.
Need Kristina Kallasega kaasa jooksikud aga eksivad. Mina näen seda eestluse põlastamist ja vene suurrahvuslikku šovinismi tema ja Eesti200 ideestiku nurgakivi ja vundamendina. See ei ole miski kõrvaline vähetähtis tahk. See on Kristina Kallase ja seeläbi Eesti200 poliitika ja ideestiku olemus. Oma sõnavõttudes, kui ta hetkeks on siiras, jõuab ta alatasa selleni tagasi.
Tema näeb Eesti olukorda ületamatu lõhena eesti ja vene rahvuse vahel. Tema jaoks on see probleem nr. 1. Lahendus sellele lõhele saab tema meelest olla vaid eestlaste loobumine eestlusest. Piisavat juba sellest rukkilillepurusest rahvusromantikast (see pole küll Kristina Kallase tsitaat, kuid väljendab Eesti200 ideestikku täpselt).
Kristina Kallase puhul täheldan ma sama, mida ma täheldasin Isamaasse kuuluva Ladõnskaja juures. Ladõnskaja on aus ja siiras isamaalane ja igati Eesti eest väljas. Kuid temas oli teatav piir, millest ta üle ei saa. Mistahes hääletusel Riigikogus, kui teema kasvõi kaudselt puudutas vene rahvust või keelt, hääletas Ladõnskaja alati oma erakonna vastu. Ja see olukord kordus ja kordus. Imestasin omaette juba, miks Ladõnskajat Isamaast välja ei visata. Tema valikud teatavates küsimustest olid selges vastuolus Isamaa ideestikuga.
Nii Ladõnskajal kui Kristina Kallases on sama probleem: poliitika üle mõtlevad nad oma ajudega ja mõtlevad loogiliselt. Nad mõtlevad selle peale, mis ja kuidas oleks Eestile kasulik. Ja ma usun nende mõtlemise siirust ning ausust. Kui aga miski poliitikas nende meelest kasvõi kaude riivab vene rahvust, siis hakkavad nad mõtlema mitte enam oma ajudega, vaid oma südamega. Ja nende süda ei hoia mitte Eesti, vaid Venemaa poole.
Ladõnskaja tõin siia sisse vaid kui piltliku näite. Mõlemas prouas on seesama reaalne ja nende jaoks ületamatu konflikt nende aju ja südame vahel. Alatasa võidab selle konflikti süda. Teatavas mõttes on see nende jaoks paratamatu: veri on ju paksem kui vesi.
Eesti200-ga kaasa jooksnud inimesed ilmselt seda vastuolu ja selle sügavust ei mõista. See räägib paremal juhul nende rumalusest. Kui aga mõistavad, siis sellest, et nad on valmis Eesti, eesti rahva ja eestluse maha müüma, et olla vaid võimu – olla maguse ning toitva riigipiruka juures. Nad pole ju vastu, kui ülejäänud nende rahvuskaaslastele (loe: meile kõigile) jäävad vaid meie viisud, kannel ning Tammsaare “Tõde ja õigus.” Ukraina vastase sõja tingimustes on otse jälk sellist ideoloogiat ja Eesti200 kui varjamatult venemeelset erakonda pooldada.
Kui mina ütleksin, et venelastele Eestis piisab nende pelmeenidest, balalaikast ja Puškinist, siis oleksin ma meie venelaste silmis ilmselt nats. Ja seda õigustatult.
Tänase Ukraina sõja tingimustes olla suurvene šovinismi propageeriva ja eestlust põlastava ideoloogiaga kaasa mineja, sellise erakonna pooldaja… Tõesti, ma ei oska selle kohta piisavalt mõjusat sõna siia kirjutada. FB läheks katki, kui selline sõna olemas oleks.
Ma ei saa neist inimestest aru. Sõda Ukrainas ja sealsed tapatalgud on suurvene šovinism reaalsuses.”