Oma pöördumises Riigikogu liikmete poole tuletab eestluse eest seisja Harri Kivilo meelde, et riik on tegelikust Eesti riigi õigusjärgsusest kõvasti kõrvale kaldunud.
„Lugupeetud riigikogu liige, palun tõdege et:
Eesti riigil ja rahval on suhteliselt hiljuti olnud võimalik tähistada mitme olulise sündmuse juubelit: nii meelt ülendava vaimustusega, kuid ka siira murega, sest mõnd senini tehtut tuleb suureks eksituseks pidada. Eesti Rahvusringhääling teavitas hiljuti, et president Meri leping Venemaa president Jeltsiniga aastal 1994 oli Eesti Vabariigi (EV) diplomaatia hiilgav saavutus. Ent ometi võib suur osa rahvast täiesti õigustatult toda kahe presidendi lepingut EV-le lausa hukatuslikuks pidada.
Rahvusvahelise konventsiooni vastaselt polnud NL asunud oma vägesid Balti riikide territooriumitelt välja viima kohe pärast Teise maailmasõja lõppu. Igati õigustatult oleks EV-l olnud vaja vaid VF-le meelde tuletada et nad on kohustatud seda tegema rahvusvahelise riigiõiguse kohaselt ilma mingi lepingu sõlmimiseta. Kahe presidendi vahelise vägede väljaviimise lepinguga lubati aga Eestisse jätta 40 000 erru arvatud ohvitseri koos perekondadega. Et see leping võimaldab Venemaal moodustada tegusa viienda kolonni, eesotsas hästi koolitatud juhtidega, seda ei tahetud või ei osatud mõista.
Ilmselt EV esindajad ei tahtnud ka teada, et aastal 1939 NL poolt nõutud baaside lepingus oli NL kohustunud Eesti baasidesse toodud väed hiljemalt kümnendal aastal pärast NL-u ähvardava olukorra lõppu Eestist välja viima. Diplomaatia hiilgava saavutuse oma nimele saamiseks unustati, et EV ja Venemaa vahelises Tartu rahulepingus oli Venemaa kohustunud igavesti loobuma kõigist õigustest, mis Venemaal olid kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa vastu ning kingiti Venemaale 5% EV maa-alast.
President Meri leping VF-ga pole aga mitte ainus oht EV iseseisvuse püsimajäämisele, sest augustis 1991 ei ennistatud EV-i sellisena nagu see oli olnud okupatsioonieelsel ajal. Ilma VF-i surveta oli EV nõustunud eirama tegelikult olnud olukordi, EV põhiseaduses määratut ning asunud toimima:
-justkui okupatsioonieelsel EV-l puudus meid oma idanaabrist eraldav riigipiir ning see tuli nüüd paigaldada meie heatahtlikkuse nimel VF poolt nõutud paika, mis vähendab EV maa-ala 5% võrra ilma midagi vastu saamata;
-justkui eestlased oleks aegade algusest alates elanud ja töötanud külg-külje kõrval vene rahvusse kuuluvate isikutega ning et nüüd võib EV-i hakata ametlikult pidama kaherahvuseliseks riigiks, kuigi eestlaste maa-alal elasid ainult Vene tsaaririigi vähesed ametnikud ja nende perekonna liikmed, kes eestlastega koos midagi ei teinud;
-justkui üha rohkem on vaja reklaame, avalikke teadaandeid, uudiseid, seadusi ja teisi dokumente tõlkida vene keelde;
-justkui NL-u poolt tekitatud väga suuri inimkaotusi pole vaja pidada inimõiguste räigeks rikkumiseks;
-justkui miljonitesse eurodesse küündivate keskkonna kahjude ning EV-i kaitseväe vara röövimise heastamise nõudeid pole vaja VF-le esitada;
-justkui NL poleks genotsiidi nimel saatnud eestlaste maa-alale elama lisaks 930 200-le eestlasele 1945 ja 1991 vahelisel ajal 400 000 NL kodanikku;
-justkui 140 000 talu hävitamine ja seonduv väga suure ääremaa tekkimine ning pool sajandit kestnud majanduslik taandareng oleks olnud lihtsalt ajalooline paratamatus, mille heastamist oleks piinlik NL-u õigusjärglaselt nõuda.
EV –i peavoolumeedia ajakirjaniku Ahto Lobjakase hinnangul oli Ida-Euroopa jätmine NL-le annekteerimiseks olnud väga väike tasu Lääne-Euroopa vabastamise eest – mis sest et Lääne-Euroopat ei vabastanud Natsi-Saksamaa haardest NL, vaid seda tegid lääneliitlaste väed.
Oluline on teada et eestlaste talupoja kultuuri hävitamine on olnud ülimalt räige inimsusevastane kuritegu, mille korvamiseks võib kuluda mitu inimpõlve. „Eesti talu on läbi sajandite vorminud eesti inimest ja ta elutunnetust, jah, isegi kujundanud eestluse olemust; selle nähtamatu osa on olnud sooja leegiga küdevaks kodukoldeks kogu meie riigile ja rahvale (Eesti Kirjanike Kooperatiivi koguteos „Eesti talu”, 1959).
Kõik eespool loetletud, VF-i soovide kohased tegemised ja esitamata jäetud kahjude heastamise nõuded, võimaldavad rahvusvahelisel kohtul otsustada, et EV on tegelikult kaherahvuseline, ENSV õigusjärgne riik, kus peab inimõiguste kohaselt olema ka vene keelel riigikeele staatus. Teades et okupatsioonieelne EV oli olnud kuni 1941 de facto ning 1945 kuni 1991 de jure staatuses olemas, tuleb EV-i suveräänsus üheselt mõistetavalt ennistada Eesti Keele Selgitavas Sõnaraamutus määratud tähenduse kohaselt ning denonsseerida välisminister Paeti poolt allkirjastatud piirileping.
Aeg EV kahekeelseks muutmiseks võib juba mõne aasta pärast kätte jõuda, kui meie riigivõim ei asu kohe ennistama toda rõõmsa ja õnneliku rahva riiki, mille oli Peipsi järve ja Läänemere vaheliselt maa-alal elanud põlisrahvas oma tunnustust väärivaks koduks arendanud pelgalt kahekümne aastaga, pärast seitsme sajandi pikkust orjamist saksa mõisnike põldudel, mis mõisnikeks hakanud ristirüütlid olid neilt 14. sajandi aluses vägivaldselt võtnud.
Kõik eespool kirjutatu võimaldab järeldada et ilmselt palju hääleõiguslikke EV-i kodanikke on hakanud uskuma erakondi, kelle arvates VF ei asu EV-i oma haardesse hõivama ning sellest tulenevalt pole vaja okupatsioonieelset olukorda ennistada. Tõenäoselt suur osa eestlasi soovib aga okupatsioonieelset rahvusriiki täiesti kõigis aspektides ennistada ning nõuda VF-lt senini nende valduses olevad EV-i maaalad meile tagasi anda ning kõik okupatsiooni ajal tehtud inimkaotuste ja varade kahjud hüvitada. Ilma kõige vähemagi kõrvalekaldeta oli toonane EV eesti näoga ja eesti riigikeeles oma elu korraldav ja rahvuslikku iseteadvust tähtsaks pidav riik.
Meenutada tuleb sedagi et okupatsioonieelses EV-s ei vihatud meile elama jäänuid väheseid Vene tsaarivõimu ametnikke ja nende järglasi ega saksa soost mõisnike ning nende perekonna liikmeid. Kui EV loobub nõudmast EV-le tehtud väga suurte kahjude hüvitamist ning lisaks sellele kingib ka okupeerijale osa meile kuulunud maast ilma midagi vastu saamata, siis on loodud pretsedent nõuda EV-lt uusi kingitusi.
Kuigi eestlased on küllaltki põikpäised, on olnud olukordi kus erimeelsused unustati ning ühiselt asuti tagama meie keele ja kultuuri üle aegade püsima jäämist. Nüüd on taas aeg ühiselt tegutseda ning ennistada riik, mis loodi aastal 1918 ning mille edasi kestmist oleksid aastal 1940 nõudnud kõik, kes hiljem Siberi orjalaagritesse küüditati, idarindel EV-i nimel võitlesid, kodumaal oma südames eestlaseks jäid ning paguluses nõudsid EV-i okupatsiooni lõpetamist.“
Austusega,
Harri Kivilo