Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Helle-Moonika Helme ütles, et teemana aeg-ajalt üles võetav abistatud enesetapp on pelgalt ilus eufemism asjale, mille sisulist olemust on väga raske isegi sõnadesse panna, rääkimata sellest, kas seda seadustada või mitte.
„Mis on meie inimeseks olemise kõige sügavam mõte? Kuidas oleme jõudnud selleni, et nimetada tapmine, mis vanasti oli karistus, ümber halastuseks?“ küsib Helme.
Ta lisab: „Aastatuhandeid on inimkond püüdnud selle poole, et olla kultuurne ja tsiviliseeritud. Kuni lõpuni välja. See eristabki meid loomariigist. Kannatava looma me hukkame, kuigi ka see ei ole tõelisele loomasõbrale kunagi kerge toiming. Kannatavate inimeste puhul aga tuleks meil panna kogu oma loomingulisus, teaduse saavutused ja empaatilisus tööle suunas, mis otsiks ja leiaks lahendeid niisuguste haigusnähtudega inimeste inimväärseks kohtlemiseks ning nende lähedaste abistamiseks, et mitte sooritada hädatappu.“
Helme sõnul võib tappa olla kerge, aga elus hoida ja kannatusi leevendada raskem, kuid just see oleks täiuslikult inimlik valik.
„Kui me alustame arutelu teemal, et inimväärikus ja selle tagamine surma läbi on ühiskonnale odavam versus hoidmine ja hoolitsemine on kallis ja mõttetu, siis on meiega midagi väga tõsist juhtunud. Just mentaalselt. Me hakkame kaotama midagi väga olulist,“ kommenteeris Helme. „Kui me näeme inimest, kes seisab kõrgel katusel ja tahab alla hüpata, sest tema elu on mingil põhjusel kannatus ja piin, saadame kohale läbirääkijad, hingehoidjad ning alla päästjad linaga. Me ei tõuka ju teda tagant! Kuid kui inimene on ravimatult haige ja tal on mõistetavatel põhjustel eluisu otsas, siis pakume talle mürgisüsti? Surija ise ei tee sellisel juhul adekvaatset otsust. Nagu ka katuseserval kõndija. Ühiskonna ja meditsiinisüsteemi ülesanne on sellistel juhtudel pakkuda inimesele hingetuge, valuravi ja lähedastele abi.“
Tema hinnangul võiks siiski välja arendada riiklik tugisüsteem haige ja tema lähedaste abistamiseks, et mitte keegi ei peaks vaigistama oma südame õrna häält ja tegema pragmaatilisi otsuseid, mis tegelikult ei ole õiged.
Ta möönab, et siin ei olegi lihtsaid lahendusi – inimeseks olemine ja inimeseks jäämine on piisavalt keerukas protsess ja selles oleme me kõik ühiselt vastutavad, sest iga selline otsus muudab maailma meie kõigi jaoks.
Sotsiaalminister Signe Riisalo (Reformierakond) on tulnud välja ettepanekuga alustada avalikku diskussiooni abistatud enesetappude võimaldamise üle Eestis.