Tundub, et Ukraina sõjakoledusi jälgides ja neile emotsionaalselt kaasa elades on jäänud Eesti avalikkusele suuresti tähelepanuta see, mida samal ajal nende selja taga toimetatakse ning kuidas Stenbocki majast saadetakse Riigikokku järjest ja järjest eelnõusid, kuhu on salaja sisse sokutatud laialdaselt demokraatiat ja vabadusi piiravaid paragrahve.
Demokraatia mahasurumise osas tundlikuks häälestunud vabariigi valvurid, kes muidu kohe varmalt plakatitega Toompea esisel platsil koha sisse võtsid ning valitsejatele ja seadusandjatele läbi ruuporite rahva olemasolust teada andsid, on kusagile kadunud. Tundub, et avalikkus on viimasel ajal Eestis toimuva suhtes üldse kuidagi resigneerunud ja apaatne või väsinud valitsuse valede ja totrustega võitlemisel. Või siis tasalülitatud sildistamise ja meediapeksuga. Või hoopis hõivatud Ukraina sõjapõgenike aitamisega.
Valitsusele see loomulikult meeldib – keegi ei sega. Mistõttu nad sel ajal, mil rahvas on koledatest sõjauudistest šokeeritud, püüavad kõike sigaduslikku, mida Euroopa Komisjon neilt on juba pikka aega nõudnud või mis neil endil ammu kavas oli, ära teha.
Tavainimese seisukohalt on Ukrainas käimasolevale sõjale keskendumine täiesti mõistetav ja arusaadav – kui sa ikka hommikuti arvutit avades esimese asjana näed põlenud ja teotatud laipu linnatänavatel, purukspommitatud kortermaju, mille rusudes aimuvad seal elanud inimeste kunagised igapäevaelu püüdlused õnne ja parema elu poole, lilleliste köögikardinate räbalad ja lastetubade riiulite jäänused segamini betooni ja poolikute aknaraamidega, näed pilte suitsevate tankide ja majade varemete vahel hulkuvatest üksi jäänud ja segaduses lemmikloomadest, siis need õnnetud pildid kriibivad hinge ja kummitavad hiliste õhtutundideni. Nõnda sulgedki arvutikaane ning vajud painavatesse unenägudesse, kus ka ise põgened tundmatu vaenlase eest, üritades peituda mingi võõra maja viimasesse tuppa, teades, et koletis on ukse taga ja kohe-kohe saab su kätte, samas siiski lootes vastupidist…
Inimese emotsionaalne kandevõime on piiratud. Nagu füüsilinegi. Mistõttu ei jaksa enam huvi tunda, mis toimub siinsamas ja kas üldse midagi toimub. Peaministri büroo pressiteated ütlevad sulle, et meie liitlassuhted on korras ja NATO artikkel 5 kehtib. Valitsuse pildipangas kallistab rõõmalt naeratav Kaja Kallas järjekordselt Macroni ja Euroopa juhtide kokkusaamiselt tullakse tagasi kõvade teemadega nagu uued sanktsioonid Venemaale ja sügav hukkamõist Ukrainas toimuva osas. Kaitseminister raporteerib kaitsekulutusteks eraldatud sadadest miljonitest nii, et kõigile tundub nagu oleks hommepäev meil Eesti – Vene piiril olemas hambuni relvastatud sõjavägi. Mis loomulikult nii ei ole, ometi inimesed usuvad ja Kaja Kallase toetus Eestis tõuseb Ukraina sõja taustal nagu Putini toetus Venemaal.
Õnneks noppis opositsioon üles Vene sõjasümbolite keelustamise seaduse raames sinna sisse sokutatud vihakõneseaduse, mida Reformierakond ja justiitsminister Maris Lauri on korduvalt üritanud läbi suruda. Riigikogu saalis tekkis juba varem kõva vastasseis, kui Maris Lauri oma koputamis- ja pealekaebamiseelnõud esitledes valetas, et vihakõneseadust ei tule. Samas on ta korduvalt meedias väitnud, et tuleb ikka küll ja veel koos vanglakaristusega! Ja nüüd nägimegi, kuidas sõnavabadust tapvaid paragrahve taheti Ukraina sõja kontekstis üliolulisse eelnõusse Brežnevi pakikesena sisse sokutada. Ei läinud läbi! Ka edaspidi tuleb tähelepanelik olla, kuhu neid uuesti sokutatakse. Kahjuks lahjendati samal ajal ka sümbolite osa ära, mis näitab veelkord, et sellel eelnõul oligi kaks eesmärki – võtta propagandapunkt enne 9. maid ja üritada sedakaudu vihakõne paragrahve seadustada.
Aga neid näiteid on veel ja veel. Eriti kõnekas on see, kuidas praegune valitsus toob järjest lauale Euroopa direktiive, mille karm jõustamine antakse Eestis erinevate ametite kätte. Näiteks ligipääsetavuse direktiiv, mille eesmärk on, et puuetega inimestel oleks parem juurdepääs kaupadele ja teenustele. Selle üle hakkab kontrolli läbi viima TTJA, kes ühtlasi saab ka õiguse ilma kohtu loata teostada ettevõtetes läbiotsimisi, ilma omaniku loata ettevõttesse tungida, sealhulgas ka füüsilisi takistusi kõrvaldades, ametnikud võivad kaasa viia ettevõtte finantsdokumentatsiooni andmekandjatel ja määrata trahve ning piirata ettevõtte tegutsemisõigusi.
Või siis direktiiv, mille eesmärk on muuta konkurentsijärelevalve tõhusamaks, kuid millega antakse konkurentsiametile praktiliselt kontrollimatu õigus ettevõtteid läbi otsida, menetleda ettevõtjaid ilma kohtuotsuseta juba a priori kui kurjategijaid ning millega piiratakse kohtute õigust kontrollida konkurentsiameti tegevuse õigsust.
Koroonaajal nägime, kuidas Terviseamet sai piiramatu voli inimesi ning ettevõtjaid kiusata ja trahvida. See kogemus on meil kõigil juba olemas, ei maksa arvata, et teistes valdkondades see teisiti läheb, kui vähegi võimalus tuleb. Eriti mõtlemapanev on, et sellisel viisil saab valitsus edaspidi kõigest käed puhtaks pesta, ütleb mingile ametile lihtsalt – hass, võta! Ja tehtud!
Läinud nädalal läbis esimese lugemise Riigikogus NETS-i uus eelnõu, kus praegune valitsus tahab sedasama NETS-i, mille rakendamine on juba põhjustanud ulatuslikku kahju meie majandusele, rahva vaimsele tervisele, meie kaitsejõududele ning sisejulgeolekule, veelgi karmimaks ümber kirjutada ning millega põlistatakse koroonaviirus ja kõik selle mutatsioonid tulevikus uudse ja ohtliku nakkushaigusena. See eelnõu on julm ja inimväärikust alandavaid võtteid täis tööriist valitsustele, kas praegu või tulevikus ning kes tahaksid kehtestada diktatuuri, kasutades selleks ära meid kõiki võrdselt puudutavat argumenti – meie tervist.
Selle NETS-iga tahetakse muuhulgas tagantjärele seadustada ka kõik põhiseaduslike õiguste rikkumised, mida see valitsus on teinud ja mille vastu kümned ja kümned inimesed on pöördunud kohtusse oma õiguste kaitseks. Riigikantselei ja erinevate ministeeriumite juristid on täht-tähelt läbi käinud kõik juhtumid, mille osas vaktsineerimisest keeldunud ebaõiglaselt vallandatud inimesed ja ebaproportsionaalse jõuga kiusatud ja trahvitud ettevõtjad on soovinud esmast õiguskaitset. Kui see seadus sellisena saaks vastu võetud, oleks õigusriik edaspidi puhas fiktsioon. Kõik need inimesed, kes on praegu pöördunud kohtusse, jääksid selle seaduse kohaselt kaotajateks. Riik sõidab neist üle nagu agressori tankid Butšas süütutest kehadest.
EKRE asub igatahes võitlusse, et selline tervisediktatuuri kehtestav, sõna ja tegutsemisvabadust piirav seadus ei jõustuks. Meie ei soovi diktatuuri, meie soovime vaba ühiskonda. Ka siis, kui oleme võimul. Reformierakond aga eeldab ilmselt, et kui nad saavad NETS-i sellisel kujul jõustada, on nemad võimul igavesti. Sest see seadus annaks juba hetkel võimulolijatele muuhulgas piiramatud võimalused tasalülitada oma poliitilisi vastaseid, represseerida kogu ühiskonda, ettevõtjaid, hirmutada, alandada kõiki oma suva kohaselt ning allutada meie põhiseadusest tulenevad üksikisiku põhiõigused avalikele huvidele, mille nad siis ise vajadusel suvaliselt ära sõnastavad. Ja mis kõige olulisem – kohtusse ei ole oma õiguste kaitseks edaspidi enam mitte kellelgi asja, sest õigust sealt enam ei saaks.
Niipalju siis õigusriigist, millest Kaja Kallas varmalt alati valmis rääkima on.
Maailmas on õige mitu riiki, kus ühiskond elab juba aastakümneid repressioonide, piirangute, vaenamise ja kaotatud sõnavabaduse õhkkonnas. Üks neist on meist ida pool asuv riik, kes praegu sõdib agressorina ennast kehtestades demokraatliku elukorralduse poole püüelnud Ukrainas. Paradoksaalsel kombel näeme, et salakavalalt administratiivset diktatuuri on kehtestamas Euroopa Komisjon oma erinevate direktiividega. Eestis on komisjoni käepikenduseks praegune Reformierakonna valitsus. Liberaalide jesuiitlik sõnum on: et kaitsta demokraatiat, tuleb kehtestada liberaalne diktatuur. Seda taotlust isegi enam ei varjata. Kuid ebakindlast julgeolekuolukorrast ära hirmutatud rahvas keeldub seda märkamast. Kõik mõtlevad ainult sellest, et sõda ei tule.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)