Viimased päevad on olnud uudiste osas tormilised. Nii nende osas, mis tulevad maailmast kui ka nende osas, mis tulevad kodukamaralt. Kui veel nädala alguses raius valitsus nagu rauda, et 2,6 miljardit maksumaksja raha tuleb suunata meretuuleparkide ning 240 miljonit maismaatuuleparkide arendajatele, sest see toob elektri hinna alla, siis neljapäeval – oh üllatust – selgus, et peaminister Kristen Michali (Reformierakond) poolt ärapõlatud numbrimaagiaga tegelemine andis hoopis tulemuse, et avalikkust oli meelega eksitatud ja numbritega oli kliimaministeeriumi poolt vassitud.
Ministeerium näitab näpuga valitsuse poole, kes olla neid eksitanud meretuuleparkide tuluga, aga järjest selgemaks saab, et kabinetivaikuses on meie kõigi teadmata üles ehitatud petuskeem, millega kavatsetigi riigi eelarvest eraldada meeletu summa ulatuses toetusi nö. „energeetikaärimeestele”. Ja selleks, et kõik paistaks välja aus ja põhjendatud, võltsiti dokumente, kus esitati valeandmeid, mida kasutati muuhulgas ka selleks, et taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi luba väljamaksete tegemiseks. Keeldudes samas kogu numbrimaagiat välja andmast riigikontrollile. Eesmärgiga muidugi toetada kolme valitsuserakonna juhi poolt 26. jaanuaril kokkulepitud rahva raha kiiret jagamist väikesele tuuleärimeeste seltskonnale.
Kuigi plaani ilmsikstulekul esialgu justnagu loobuti sellest korruptiivsest ja huvide konfliktsest rahaeraldusest, peaks meie õigusriigi uurimisorganid – KAPO ja prokuratuur – olema praegu tagajalgadel. Aga mida me näeme – täielik vaikus ning kordub muster, kus praeguste valitsuserakondade liikmete tegevuste suhtes on asjaomaste instantside silmad kinni – ei kuule ega näe. Kogu avalikkus näeb võimalikku korruptsiooni, aga vaat prokuratuur ega KAPO ei näe.
Kliimaminister Yoko Alender (Reformierakond) ei kavatse kogu selle jama tõttu isegi tagasi astuda, vaid rühib edasi „puhtama” maailma poole. Ja neil jääb õigust ülegi, sest nad kõik on mässinud ennast rohemaffiat ja kliimaterrorismi esindavasse korruptiivsesse puntrasse, kus ei ole enam vahet, kes muretseb tõepoolest eksisteeriva mõttetu ületarbimise pärast ja kes jagab rahva raha miljardites juba täiesti avalikult oma erakonnakaaslaste või muidu sõpradest ja lobistidest ärimeeste taskusse. Ja nii saavadki karistamatult toimetada kõiksugu riiulifirmadega jaantatikad, kelle sõgedus ja ahnus ei tunne piire niikaua, kuni ühe koolist poppi teinud lapsest kliimasõdalase poolt käimalükatud rahamasin kriitikavabalt roheutoopiasse eurosid pritsida saab.
Suurte kalade varjus toimetavad väikesed ahvenad saavad samuti oma osa – reedel saime lugeda meediast, et poliitiku ja Tallinna jäätmevaldkonna abilinnapea Margot Roose (Eesti 200) osalusega tekstiilijäätmete utiliseerimise tehase kavandamine Sillamäele on saanud riigilt toetust 40 miljonit.
Nad isegi ei varja enam oma tegevust, sest on nii harjunud sellega, et nendega ei juhtu midagi. Ainukesed, keda uuritakse ja kelle osas kasutatakse õigusriigi kogu rangust, on opositsiooniparteid ja nende esindajad.
Vägisi jääb ka mulje, et ühtlasi ollakse veendunud, et nendesamade pimedusega löödud institutsioonide – KAPO ja prokuratuuri – kõrval tegutsevad „uurivad” ajakirjanikud räägivad kõigi sigaduste puhul musta valgeks, valge mustaks, veenavad avalikkust, et koalitsioonipoliitikute korruptsiooni Eestis ei ole ja kõik, kes seda väidavad, on paremäärmuslased või muidu patoloogiliselt kõigi ja kõige vastu protesteerivad elukutselised vastalised.
Ajakirjanduse ja rohepoliitikate salamisi põimumise näiteid ongi juba nagu varnast võtta. Mida eesti inimene peab arvama, kui saab teada, et Virumaa Teataja (lisaks veel teise maakonnalehe ja Postimehe) omanik hakkab Lääne–Virumaal tuuleparke rajama? Loomulikult mõtleb lugeja, et siin võib olla äkki huvide konflikt. Sest suurest meediast on avalikkus saanud siiamaani näha vaid valdavalt arvamuslugusid, kus kiidetakse taevani tuulikuid ja valitsuse suurt energeetika ümberkujundamise plaani, samas sildistades ja materdades inimesi, kes muretsevad oma elukeskkonna halvenemise ja eesti looduse hävitamise pärast ning peavad toime tulema kõrgete elektrihindade ja maksudega.
Või mis mulje jääb avalikkusele sellest, et endine Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, kes 2022. aastal peatoimetaja kohalt lahkus, asutas koos nimekatest inimestest koosneva keskkonnakonsultatsioonide firma Climacash, kuhu alguses kuulus ka hilisem kliimaministeeriumi kantsler ja praegune riigisekretär Keit Kasemets ning mis aitas organisatsioone keskkonna – ja kliimateemadel kommunikatsiooninõuga? Samuti on kergesti leitav ja kõigile kättesaadav informatsioon, et Erik Moora on ka praegu tegev
keskkonnaäriga ja kliimanõustamisega seotud firmas Climacheck. Ja nüüd vaatame, kuidas Ekspress on viimasel ajal avaldanud ridamisi tema artikleid, kus naeruvääristatakse üsna räigelt tuuleenergia vastaseid ja pisendatakse tuulikutest tulenevaid probleeme. Ei ole küll kusagil näha vähimatki vihjet ega viidet autori rollile rohepoliitikate kommunikatsiooninõustajana. Mis ometi on olemas eelpoolnimetatud firma koduleheküljel. Millest tuleneb selline lugejate ja avalikkuse töötlemine ning ajakirjandusreeglite rikkumine, kus jääb mulje, et asjaosalised teevad ajakirjanduse sildi all ühele poolele positiivset kommunikatsiooni ning sisuturundust, teist poolt täiesti üle võlli demoniseerides ning kujundades seega avalikku arvamust?
Juhtub siiski ka vastupidiseid näpukaid, nagu demonstreerib meile Ülle Harju artikkel, kus halastamatult paljastatakse Norstati küsitlustega rahva toetust tuuleparkidele tõestama pidavaid manipulatsioone. Mis seab muidugi kahtluse alla selle, kuivõrd me ka küsitlusfirmade tõsiseltvõetavust üleüldse enam usaldada saame.
Ja lõpetuseks, tulles tagasi numbrimaagia juurde – kui 2,6 miljardi jagamisel osalenud Eesti 200 esimees, haridus – ja teadusminister Kristina Kallas ei osanud intervjuus vastata küsimusele, kui palju on 4×8, siis millisest pädevusest riiki juhtida me selle seltskonna puhul üldse saame rääkida? Isegi kui korruptsioonimatemaatika hetkel unustada…
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)
Toimetuselt: