Augustikuu eelviimasel päeval Tallinna vanalinnas toimunud aborditeemaline Elu Marss sai meedias küll vähese, kuid suhteliselt neutraalse, isegi pigem positiivse kajastuse. See näitab, et ürituse korraldajate eesmärk – olla elujaatav, positiivne ning kutsuda üles mõtlema elu pühaduse üle, väärtustada ja õilistada elu, mitte näidata näpuga, keelata või käskida, halvustada või sildistada – läks korda.
Loodetavasti on see esimene samm suunas, kus me võime pidada aborditeemalist ühiskondlikku debatti nii, et kõik osapooled saaksid võimaluse rääkida sel sensitiivsel ja paljudele valusal teemal ilma vastastikuste eelarvamuste, süüdistuste, ähvarduste, hirmutamiste ja äraspidiste eneseõigustusteta. Et kõikide mured võetaks arvesse, kuid seejuures seataks esikohale siiski sündimata laps ja tema õigus elule.
Iga elu on hinnaline ja ka sündimata elud vajavad meie kõigi kaitset. Ühiskond on täpselt nii tugev, kui hästi on kaitstud kõige kaitsetumad, ehk siis veel sündimata inimesed.
20 . sajand jääb inimkonna ajalukku kui suurte muutuste sajand, kui suurte sõdade sajand, kui väga vägivaldne sajand. Jah, see sajand tõi kaasa ka väga põhimõttelisi ja enneolematuid vabadusi. Kaasa arvatud naistele. Kuid kahjuks kinnistas ka ebaeetilise ja julma paradigma, justkui oleks abort üks naise vabaduse sümbolitest.
Me elame juba tükk aega 21. sajandis. Ja sellel sajandil ei peaks kelleltki elu võtmine olema enam pereplaneerimise vahend ja vabaduse sümbol! Seda enam, et meil on oma elu korraldamiseks selles vallas juba piisavalt palju teadmisi ning ennetavaid, humaansemaid ning naise tervisele ohutumaid lahendusi.
Neid ei olnud veel meie emadel ja vanaemadel – kõigil, kes on pärit sellest ajast. Ja seetõttu ei peaks olema siin kohta hukkamõistul ja hurjutamisel. Meil tuleb aru saada, miks olid asjad just nii ja mitte teisiti, mida meile ei räägitud või milliste valikuteni meid läbi äraspidiste tõekspidamiste suunati.
Tänasel päeval on meie kohus luua eetilisemat tulevikku, õiglasemat ning paremat saatust nii naistele, meestele kui ka neile lastele, kes seal kusagil pilvepiiril ootavad oma kordumatut võimalust sündida ja elada. Meil kõigil on siin ja praegu võimalik sulgeda enda järel see kurjuse uks. Just mentaalselt. Ja teha seda teadlikult, võttes vastutuse nii enda tegude, soovide kui ka tagajärgede eest.
Kujundada endas arusaam, et katkestada juba eos kellegi elutee, on puudulik mõtteviis, see on inimkonna ebaeetiline ja ebamoraalne minevik. Ning tuleviku mõttes oleks eriti tähtis seda kõike selgitada juba noorele, kasvavale põlvkonnale. Ja teha seda elu väärtustades, mitte õpetades, et Rannamaja elustiil on äge ja normaalne. Ja tagajärgedele ei pea mõtlema.
Ärgem unustagem, et abort on naise tervisele jõhkralt traumeeriv protseduur. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Mistõttu on kummaline, et teatud ringkonnad seda ikka veel jätkuvalt peavad üheks naise kõige olulisemaks enesemääramise õiguseks ja vabaduse sümboliks. Tegelikult on see siiski üks kõige julmematest naiste- ja lastevastase vägivalla vormidest, mis ühiskondliku kokkuleppena kahetsusväärselt ikka veel eksisteerib.
Ma olen kindel, et meie ühiskond on juba piisavalt valmis selleks, et abordist rääkides vabaneda teatud krampidest ja stampidest, et arutleda positiivses võtmes, kuidas me saaksime kaitsta ning aidata naisi, nende kaudu veel sündimata inimelusid, kasvatada meestes vastutustunnet, aidata lahti mõtestada inimelu olemuse ja pühalikkuse printsiipe, väärtustada lapsi kui meie armsaid ja kalleid teekaaslasi, meie sõpru ja mõttekaaslasi siin maises elus.
Nagu ma ütlesin ka oma Elu Marsil peetud kõnes – kui oleme rahvana oma südames saavutanud teatava kaastundeseisundi meie metsade, loomade, lindude, isegi üleilmse kliima suhtes, siis on aeg hakata mõtlema ka sellele, mida me tegelikult teeme, kui katkestame ühe veel sündimata lapse ainsa võimaluse saada osa meie imelisest maailmast – kõigest sellest, millest meie kingitusena osa saame. Sest meil on olnud õnn ja võimalus sündida.
Umbes 3000 eesti lapsel aastas – ikka veel – jääb see imeline võimalus igavesest ajast igavesti olemata. Kas pole mõtlemapanev? Võibolla ka nemad oleksid tahtnud saada arstideks, õpetajateks, näitlejateks, teadlasteks, autojuhtideks, ehitajateks, põllumeesteks, kunstnikeks, lauljateks, filosoofideks, leiutajateks, kelleks iganes… muuhulgas ka metsa, looma – ja linnusõpradeks? Nagu meie.
Miks me ei suuda niimoodi mõelda? Need on ju inimesed, keda me ei kohta enam mitte kunagi, sest me oleme nad endi hulgast ära kaotanud. Kellegi vennad ja õed, koolikaaslased, töökaaslased, kellegi elu armastused, elukaaslased, tulevased emad – isad…
Kui me vaid suudaksime niimoodi mõtlema hakata, siis ehk me ei peaks enam üldse pidamagi diskussioone teemal, kui palju keelata või kuidas karistada. Sest kui mõte ja otsus pühitseda elu läbi sünni tuleks teadlikult ja südamest, siis polekski meil tarvis teha keelavaid ja käskivaid seadusi. Ilma teadlikkuse ja isikliku otsuseta need lihtsalt ei tööta!
Ehk siis – kõige olulisem selles debatis on selgitustöö! Tuleb käivitada elupooldav nõustamine, aidata majanduslikult kui vaja ja veenda ka kõige emantsipeerunumat feministi selles, et isegi kui ta on kaotanud usu elu põhiväärtuste toimimisse, on tal siiski alles süda, milles võiks leiduda kaastunnet ja halastust pisikeste inimalgete vastu, mitte nimetada neid ebahumaanselt rakukogumiks või koguni parasiidiks, kes tuleb hävitada.
Mul on kahju, et meil on poliitilisi jõude, kes ikka veel õigustavad seda naistevastast jõhkrat vägivalda, mille nimi on abort, pööravad pea kõrvale, ei tunnista selle tegelikku ja inimvihkajalikku olemust! Samas kui EKRE kutsub üles naisi sellest säästma ja leidma humaanseid ja naise psüühikat ja tervist säästvamaid variante nende vabaduste teostamisel, mille ajalugu naistele on andnud!
Peame ka õigeks, et tuleb loobuda abortide riiklikust rahastamisest. Pakuksime valikabordi asemel riigikassast pigem tuge ja abi laste üleskasvatamisel, raseduskriisi nõustamisel ning toetaksime perekonda, et ükski laps ei peaks jääma sündimata. See on ka meie programmiline seisukoht ning kuigi koalitsioonilepingusse see kahjuks veel ei mahtunud, töötame selle nimel edasi, et see nii läheks.
Hoidkem siis oma lapsi, neid, kes meil juba on ja ka neid, kes alles ootavad oma võimalust teha meie kõigi ja kogu maailma heaks suuri ja vägevaid tegusid!
Helle – Moonika Helme
Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees,
EKRE juhatuse liige,
EKRE naisühenduse aseesimees