Eile umbusaldatud rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) on küll jõudnud solvuda, et miks riigieelarve vastu nii suur huvi on ja miks temalt nii detailseid küsimusi küsitakse, ega ta mingi raamatupidaja ole!
Kuid arvestades, kui suur osa ühiskonnast saab viisil või teisel pihta nende otsuste tõttu, mida eelmine ja praegune valitsus on teinud, ei saa ega tohi avalikku huvi kuidagi alla suruda või koguni elimineerida riigikogu riigieelarve kujundamise protsessist.
Riigikontroll tõi just hiljuti välja, kuidas eelmise aasta riigieelarve täitmisel on valitsus jaganud läbipaistmatult laiali maksumaksja raha. Erinevatele juriidilistele kehanditele on üksnes ministrite otsustega jagatud 2,4 miljardit eurot. Mingeid selgitusi loomulikult ei jagatud, vaid valitsuserakondade esindajad võtsid kriitika peale poose ja lubasid, et töötavad ning pingutavad riigieelarve läbipaistvuse ja sellest arusaamise võimaluse suurendamiseks. Vastavalt on sõnastatud ka uue valitsuse koalitsioonileping.
Pime ja läbipaistmatu eelarve
Mida me aga näeme ja millele on väga teravalt tähelepanu juhtinud uuesti nii riigikontrolör Janar Holm kui ka õiguskantsler Ülle Madise, on see, et 2025. aasta riigieelarve on muutunud veelgi pimedamaks ja läbipaistmatumaks. Aru ei ole saada, kuhu maksumaksja raha aasta jooksul kulub. Ka selliseid kuluridasid, mille osas riigikogu seadusandjana saaks kaasa rääkida või midagi muuta, seal ei ole. Samas põhiseaduse paragrahv 116 kohaselt peab riigikogul olema võimalus teha eelarveaasta osas sisulisi muudatusi, muuhulgas jaotada kulusid ümber.
Seega, 2025. aasta riigieelarve sellisel kujul, nagu valitsuse on ta riigikokku saatnud, viib kahetsusväärselt Eesti niisuguste riikide hulka, kus parlamendi roll piirdubki vaid riigieelarve heakskiitmise või tagasilükkamisega. Ja selliste riikide hulka me ometigi ei taha ju kuuluda! Või kuidas?
Kes on ministri tööandja?
Kõik valitsuserakonnad peaksid nüüd, kui õiguskantsler ja riigikontrolör on oma arvamuse avalikult välja öelnud, peeglisse vaatama ja endalt küsima – kuhu laua alla see demokraatlik, avatud ja euroopalik riik, kelleks me endid siiani oleme pidanud, nüüd siis märkamatult on vahepeal kukkunud? Ja kes selle eest peaks vastutust kandma? Seda võiksid endalt küsida järgmistel valimistel ka kõik valijad.
Paraku läks ka eelarve esimese lugemise arutelu rahandusministri intellektuaalsete kõrghetkede tõttu käest ära, kui ta riigikogu liikmete täiesti asjakohaste küsimuste peale hakkas nimetama küsijaid rumalateks ja tänitajateks. Läbipaistvuse teema ei meeldinud talle üldse.
Solvangud hakkasid lendama esimeste küsimuste juures. Eriti pihta said madalate kommentaaride ja süüdistustega riigikogu naissaadikud.
Isegi meeldetuletus, et de jure on riigikogu ministri tööandja ja ministri positsioon, eriti riigieelarve esitlemisel, peaks olema aruandja rollis, ei muutnud tema üleolevat ja ülbet hoiakut.
Kahjuks jätkas ta samamoodi järgmisel päeval valitsuse istungil, kus teatas, et riigikogule ei tohigi eelarve osas suuremat rolli anda ning võimalust otsustada raha jagamise üle. Et kõik peabki jääma targa valitsuse ja targa rahandusministri otsustada.
See on küll täiesti ennekuulmatu, et üks minister võtab endale õiguse meie riikluse aluseid niimoodi avalikult maha tallata, ülbelt ümber kujundada ja kogu valitsus noogutab kaasa ega kavatsegi ministrit korrale või isegi tagasi kutsuda. Ma saan muidugi aru nende seisukohast: võim on magus ja mida vähem ressursse jääb riigieelarves maksumaksja raha ümberjagamisel rahvale, seda rohkem sõltub vaesunud rahvas eliidist.
Kuid on ülimalt kahetsusväärne, et jätkuvalt leiab valitsus, et just sellises olukorras on neil õigus tegutseda põhimõttel kel jõud, sel õigus.
Eriti praegu, kus rasked ja keerulised ajad on mitte ainult saabumas, vaid juba käes. Ja seda võimu ja jõudu kasutatakse mitte rahva heaolu suurendamiseks ja hüvanguks, vaid rahvalt võetakse ära viimanegi, mis neil veel on. Jürgen Ligi – vaata aga – ju teab, et inimeste pangaarvetel on palju sääste ja kuidagi peab selle sealt kätte saama.
Paraku – selliste võtetega valitsetakse riikides, mida me üldjuhul ei pea demokraatlikeks. Aga kes sellest enam hoolib…. Olen korduvalt osundanud, et Reformierakonna instinkt kaldub järjest enam totalitarismi. Sotsid on peast punased nagunii, võtaks kõik ära ja jagaks omatahtsi laiali. Läänemets juba teatas, et turumajanduse sellisel kujul ei toimi, et riik peab hakkama rohkem reguleerima.
Plaanimajanduses ja gostides oleme juba 50 aastat elanud, eks ta ole – kõik uus on äraunustatud või põlatud vana. Rohemajandus ja rohemärgis, mis peaksid meid viima helgesse tulevikku, tegema riigi ja maailma korda, ongi kommunism ja plaanimajandus uues kuues.
Lihtsalt need, kes ei oma totalitarismis elamise kogemust – nagu noorem põlvkond näiteks – ei oska neid hiilivaid allhoovusi ja märke tajuda ja neile on siledatel küünikpoliitikutel hõlbus oma sireenide laulu kõrva siristada ning neid uinutada juttudega tulevikuühiskonnast, kus sa ei oma midagi, aga oled õnnelik.
Mis aga veel hullem – niisugust rahva arvamuse ignoreerimist ja valitsuse poolt kõrgilt enesele võetud otsustamise ülimuslikkust pole taasiseseisvumisaja jooksul kunagi varem olnud. Vanem põlvkond on seda kõike näinud, on näinud külluse muutumist puuduseks, rikkuse vägivaldset ümberjagamist, on elanud käskude ja keeldude, totaalsete regulatsioonide meelevallas.
See kõik on viisil või teisel uuesti tulemas. Jah, kõik see meelvaldne ja vägivaldne kukkus iseenese raskuse all lõpuks kokku, vanem põlvkond on ka seda näinud.
Aga kui Eesti jätkab praeguse valitsuse valitud ja juurutataval kursil, saavad vähemalt kaks või isegi kolm põlvkonda elama viletsuses ja vaesuses, jõuetus vihas suvaõiguse vastu, tundega, et minust ei sõltu midagi, midagi muuta ei ole võikesel inimesel võimalik. Igaüks peab ise vaatama, kuidas ellu jääda ja toime tulla. Kuhu neis oludes paigutub Eesti riiklik iseseisvus, on raske isegi ennustada, eriti praeguses muutuvas maailmas ja julgeolekuolukorras.
Helle-Moonika Helme, EKRE