Juba kevadest alates peale Riigikogu valimisi, kui Reformierakonna peaministrikandidaat Kaja Kallas ei olnud võimeline koostööks ega suutnud leida partnereid valitsuse kokkupanemiseks, pole opositsiooni poolelt tulnud mitte ühtegi konstruktiivset ettepanekut ega Eesti elu edendavat positiivset programmi. Kogu opositsiooni tegevuse võib kokku võtta sõnadega – üksainus pidev nutt ja hala! Mis tuleneb sellest, et sisuliseks debatiks pole opositsioon olnud suuteline ega tahteline.
Reformierakonna viimase aja tegemistest ja sõnavõttudest kumab vaid hirm, et Eesti areneb ilma nende võimulolekuta kiiremini ja rahvas hakkab sellest aru saama. Nad kardavad tõsiselt, et inimesed mõistavad, et Reformierakonda pole Eesti rahvale vaja.
Isegi ettevõtjad, kelle eestkõnelejateks on Reformierakonda siiani peetud, tunnistavad – see kuidas Reformierakond on võimu nimel nõus isegi kasvõi tervet Eesti ettevõtlussektorit ära hävitama, on küüniline ja alatu. Viis kuidas nad püüavad instrumentaliseerida oma pika valitsemisaja jooksul mehitatud riigiameteid ettevõtjaid kiusama, ainult et saaks praegustele ministritele ning valitsusele kohta kätte näidata, on destruktiivne ja terve mõistuse vastane. Ettevõtjad saavad aru, et Reformierakond ei seisa enam nende ja kogu Eesti eduloole aluse pannud vaba ettevõtluskeskkonna eest. Tekib küsimus, kelle huvide eest Reformierakond üldse enam seisab? Võibolla ainult veel välismaiste suurpankade huvide eest, kaitstes teise pensionisamba fondihaldureid ja nende teenistust. Eesti rahva eest aga küll mitte!
Ja kui sotsid, kes oma võimuloleku ajal tekitasid aktsiisitõusudega hiiglasliku eelarveaugu, suudavad viimasel ajal oma eksistentsi kvintessentsi välja pigistada vaid keskkonnasõbralikke busse välja vilistades, siis polegi siia juurde enam midagi lisada. Kui vaid ehk seda, et täiesti märgatavalt on nad teel vägivalla kasutamisele poliitilises võitluses, sarnanedes üha enam oma vasakäärmuslastest võitluskaaslastele mujal maailmas.
Kas keegi suudab meenutada, kui mitme Eesti elu edasi viiva ettepanekuga on Reformierakond ja sotsid kevadest alates välja tulnud? Mul ei tule meelde ühtegi! Mistõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et see on kõige mannetum opositsioon läbi aegade.
Riigikogu saalis suudavad mõned sotsid ja juhtivad reformierakondlased vaid korrutada sajal erineval viisil süüdistusi mingite väljaütlemiste pärast ning Kaja Kallas oskab absoluutselt igas sõnavõtus rääkida vaid reeglitest, mida siis valitsus tema meelest on rikkunud või pidevalt rikub. Ja kõik! Iga nädal laulab opositsioon sisuliselt ühest ja samast laululehest. Kaklus käib vaid sõnade ning väljendite pärast, mida nad ise kohati täiesti ajuvabade küsimustega üritavad ministritelt välja meelitada, et siis oma nn õigusriiki ja meediat inimestele kallale ässitada. Ja kui midagi asjalikku enam küsida ega öelda ei ole, kõlbab Riigikogu saalis ka lihtsalt paugutit kõmmutada, nagu sotsid seda viimati tegid. Polegi siis midagi imestada, et Reformierakonna toetus on läinud langusesse ning sotside oma seisab paigal, sest ilmselgelt on valijad sellest tsirkusest tüdinenud.
Riigikogus enne jõulupühi Reformierakonna poolt korraldatud riikliku tähtsusega küsimuse arutelu, mille iga erakond saab korraldada vaid kaks korda aastas, raiskas Reformierakond sisuliselt kurtmisele, kuidas õigusriik on ohus, sest neile vastumeelsed EKRE ministrid julgevad lammutada Reformierakonna toiduahelat ja viia ellu oma valimislubadusi. Arutelu, mis on ette nähtud eelkõige selleks, et tõsta lauale teemasid, milles võiksime saavutada Eesti elu edendamiseks ühiskondlikku konsensust ning mille eesmärk peaks olema pakkuda kõrgeimat foorumit oma ala tunnustatud spetsialistidele, moondus tegelikkuses järjekordseks poliitiliseks ärapanemise farsiks.
Kõige krooniks oli endise riigiprokuröri Steven Hristo Evestuse kohaleveeretamine, kelle suhtes on Tallinna ringkonnakohtule esitatud kuriteoteade ning käimas menetlus, kuid kes sellest hoolimata oli Reformierakonna meelest igati sobilik rääkima Riigikogule ja tervele Eesti ühiskonnale õigusriigist. Mistõttu pööras kogu üritus nii sisuliselt kui ka mainekujunduslikult ende endi vastu. Teravaid küsimusi sadas kõigile esinejatele, luubi alla võeti nii Mary Krossi kaasus, meie õigussüsteemis kummalisel moel sumbunud rahapesuskandaalid kui ka Reformierakonna endi reegliterikkumised alates ämmakappidest ja autorollodest. Aga ikka jäi Reformierakonnal õigust ülegi. Mis on täiesti naeruväärne. Eks ole – pane aga jälle valge kampsun selga ja looda, et rahvas usubki, et sa oled patuta. Ja loobi kõiki teisi ümberringi poriga, et ise puhtamana paista ning kogu tõde pesemata ja räpasest ihust valge kampsuni all ilmsiks ei tuleks. Oleme seda valges kampsunis õigusriiki näinud seitseteist aastat! Ning kui üldse miski ohus on, siis just seesama toiduahelatele, tutvustele ja poliitilisele ringkaitsele ülesehitatud võrgustik! Aga see pole ju see, mida me demokraatlikus riigis jätkuvalt näha tahaksime.
On saabunud aeg taastada päris õigusriik – selline, kus parteiline käsuliin ei hävitaks enam poliitilisi vastaseid ega mätsiks kinni kambajõmmide musti tegusid. Kus inimeste õiglustunne meie justiitssüsteemiga kokku puutudes ei saaks riivatud ning kus meie ettevõtjad ei peaks enam ägama ega pankrotistuma ametnike poolt suvaliselt kehtestatud nulltolerantsi tõttu.
Helle-Moonika Helme
Riigikogu liige