Kohe varsti saab augustikuu läbi. Kui üks tuntud laul räägib, kuidas kevad tuleb tiu-tiu ja teisiti, siis täiesti selge on, et sel aastal tuleb sügis meile kõigile teisiti. Algab see kõik juba tiu-tiu ning juba septembris.
Ma ei hakka siinkohal rääkima kõrgetest elektri- ja küttehindadest, need tulevad mõnevõrra hiljem ja vääramatult nagu surm, sest meil ei ole valitsust, kes julgeks ja suudaks paradigmat täielikult muuta ja elektrihinnad kõigile, ka ettevõtetele taskukohasele tasemele alla viia. Millega praeguses keerulises olukorras saaks Eesti arengule täiesti uue suuna anda, andes eesti majandusele madalate energiahindadega uue hingamise ning muutes sellega eesti rahvusliku majanduse unikaalselt konkurentsivõimeliseks ja eesti inimeste igapäevaelu rahustavalt turvaliseks.
Septembri algul me oleme aga silmitsi kahe väga tõsise probleemiga – Eesti haridussüsteemi ähvardab tõsine kollaps ja pealinn Tallinna liiklust totaalne kinnijooks. Võimalik, et need kaks asja on omavahel seotud, kuna pealinna elu korraldamise juurde on sattunud inimesed, kes ilmselgelt on selle haridussüsteemi viljad, mida Eestis viimastel aastakümnetel on viljeletud. See kaasav harimatus, nagu keegi juba väga kenasti on öelnud meie hariduse arengute kirjeldamiseks, on toonud otsustamise juurde inimesed, kelle pealiskaudsus ja ideoloogilised õhinad moodustavad toksilise kombinatsiooni, mis ülejäänud inimeste elu järjest enam igapäevaselt mürgitama asub ja konflikte, vastandumisi ja viha tekitab. Maailma ajaloos ei ole see muidugi mitte midagi enneolematut ega pärasttulematut, aga 21.sajandil võiks siiski lõpuks ometi normaalsus võidukäiku teha. Mitte õhinapõhised ja ideoloogilised hullused.
Selle nädala alguses ilmus Postimehes artikkel, mille pealkiri rääkis sellest, et justkui hellitatud lapsed oleksid põhjus, miks õpetajad koolist lahkuvad ja meie haridussüsteem juba aastaid vaevleb õpetajate puuduses. Tegelikkuses on täiesti ebaõiglaselt võetud fookusesse lapsed, näidatud süüdistavalt nende peale ja ilmselgelt on tehtud seda meelega, et juhtida tähelepanu kõrvale juurpõhjuselt, milleks on läbikukkunud, raiskav, hoolimatu, bürokraatlik ning praeguseks totaalse haridussüsteemi kokkujooksmise põhjustanud kaasava hariduse ideoloogia.
Mis lõppkokkuvõttes pole ei kaasav ega ole sellel ka midagi suurt pistmist haridusega. Nagu järjest enam hakkab kõigile selgeks saama. Neid sõnu kasutatakse ideoloogide ja süsteemist kasusaajate poolt veel siiani meelevaldselt, et jätta mulje nagu oleks tegemist mingi eriti kõrgete eesmärkidega, hoolivast, meid kõiki helgesse ja humaansesse tulevikku viivast süsteemist, mis kasvatab uut inimest, kes hoolib, märkab ja armastab. Tegelikkuses aga on selle juurutamine viinud selleni, et kõik kannatavad, eriti need, kelle pärast ja nimel seda kõike tehakse, ehk siis lapsed. Kaasa arvatud erivajadustega lapsed.
Aga tulles tagasi õhkuvisatud väite juurde, et õpetajad lahkuvad koolist hellitatud laste pärast, siis see on probleemi üks ja väga väike osa ning kindlasti ei ole hellitatud lapsed mitte põhjus vaid tagajärg ja neid on paradoksaalsel kombel tootnud seesama süsteem, mida nimetame kaasavaks hariduseks. Tegelikkuses on kaasava hariduse ideoloogia see kõige suurem probleem, miks õpetajad koolist lahkuvad. Kui õpetaja peab olema, lisaks sellele, et annab oma ainet, ka sotsiaaltöötaja, korrapidaja, tugispetsialist, tee pulli näita keelt tegelane, et kõikvõimalike hariduslike erivajadustega toime tulla, kes tema klassi on sattunud, siis polegi midagi imestada, et õpetajad läbi põlevad ja koolist lahkuvad.
Kui kelleltki ei tohi midagi nõuda, kui kogu elu klassis tuleb seada kõige nõrgema järgi, igaühega tuleb tegeleda individuaalselt, sest kaasava hariduse ideoloogia seda nõuab, siis õpetaja tunnebki, et ta on taandatud lihtsalt klienditeenindajaks ja teda ei kaitse keegi.
Lapsed on alati olnud lapsed, kas rohkem või vähem hellitatud, kuid õpetajal oli õigus ja võimalus neid õpetada nii nagu üks teadmiste edasiandmine ette nägi.
Nüüd tuleb ideoloogiliselt teha seda mitte teadmistest ja nõuetest lähtuvalt, vaid lapsest lähtuvalt.
Ja kui laps ütleb, et tema täna õppida ei taha, siis õpetaja asi on teda meelitada, motiveerida, nahast välja pugeda, huvitav olla, inspireerida…
Aga näidake mulle üks neist ideoloogidest, kes kogu selle kontseptsiooni on välja töötanud, kes seda kõike suudaks!
Kindlasti nad ei suudaks, aga õpetaja peab! Pluss veel tohutu hulk tööd pärast ametlikku koolitundide lõppu ja tohutu hulk bürokraatiat.
Riigikogus olen seda kõike ka rääkinud, olen kõnesid sel teemal pidanud, kultuurikomisjonis HTM ametnike ja ministritega teemat arutanud. Õpetajatega samuti. Kes on väga selgelt mõista andnud, et nad ei vaja mingit lõputut tugipersonali oma tundidesse, vaid tahaks rahus edasi anda oma teadmisi ning õpetada ainet lastele, kes on võimelised seda kõike vastu võtma.
Olen kahjuks kohanud selle diskussiooni käigus ideoloogilistelt vastastelt väidet ning mulle on püütud omistada mõtet nagu tahaks ma erivajadustega inimesed kinnisesse asutustesse panna! Jällegi – tüüpiline lahmiv rünnak selle asemel, et püüda käivitada sisulist arutelu olulistel teemadel.
Vastupidi, ma olen teinud ettepaneku, et need lapsed peaksid saama käia koolis koos teistega, aga neile peaks olema eraldi väikeklass, kus õpitakse neile sobivas tempos ja rahulikus keskkonnas.
Olen kohtunud ka nende erikoolide personaliga, keda tahetakse kaasava hariduse kontseptsiooni kohaselt koos kooliga likvideerida ja kes on väga mures mitte enda pärast vaid oma eriliste õpilaste pärast, keda sunnitakse selles protsessis oma harjumuspärasest ja turvalisest õpikeskkonnast loobuma ning tahetakse nad viia suuremasse linna tavakoolidesse, kus nende elu ilmselgelt pea peale pööratud saab ning kus nad kaotavad selle inimväärse keskkonna ja vähesegi õpivõime, mis neil siiani oli.
Nii lihtne on rääkida hoolivusest ja kaasamisest, aga selle ilusa sildi all silmakirjalikult tegelikult sundida nõrgemaid ja haavatavamaid neile absoluutselt ebaturvalisse keskkonda ja nimetada seda kaasavaks hariduseks.
Selle tulemusena oleme saanud tohutult ärevaid ja stressis lapsi, enesetapukatseid ja mida kõike veel. Õpetajad lihtsalt ei tule selle kõigega toime ja ausalt öeldes ei peagi tulema! Sest selliselt üles ehitatud süsteem on ebainimlik. Eriliste laste vastu, tavalaste vastu, andekate laste vastu, õpetajate vastu, lastevanemate vastu ja ka koolijuhtide vastu. Viimased peavad seaduse kohaselt kõik lapsed oma kooli vastu võtma, sest riigi poolt makstav pearaha on üks ja kõige olulisem näitaja selle juures.
Koolijuht ajab seega oma asja, õpetajad peavad kõigega leppima, lapsevanemad pöörlevad hakkamasaamise ja töötegemise rattas… Ja lapsed, kelle nimel seda kõike väidetavalt tehakse, kannatavad lõpuks kõige rohkem. Ja ühiskond on üha rohkem katki.
On väga märgiline, et olukordades, kus senised ideoloogilised süsteemid hakkavad kokku jooksma, kui hakkavad paljastuma ilusa fassaadi taha peidetud küünilisus, omakasu, rumalus, harimatus, pealiskaudsus, ebapraktilisus, siis kõik need, kes on olnud või on selles osalised, hakkavad kasutama eriliselt absurdseid, jõhkraid ja mahategevaid meetmeid nende vastu, kes püüavad puudustele tähelepanu juhtida või üritavad midagi muuta.
Hea näide sellest oli kultuurikomisjoni arutelu, kus meil järjekordselt oli laual õpetajate järelkasvu teema ning kus kõik fraktsioonid olid andnud oma sisendi ja teinud ettepanekuid olukorra parendamiseks. Ja kui siis tuli lauale EKRE üks paljudest headest ettepanekutest – õpetajatele tuleb anda õigused ja võimalused enda ja kooli poolt kehtestatud reeglite eest seista, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes, kähvas reformierakondlane Margit Sutrop üle laua – „no muidugi, EKRE meelest peaks õpetajale jälle joonlaua kätte andma ja EKRE paneks kõik ikka jälle hernestele põlvitama, et õpetaja autoriteeti tõsta!”
Tüüiline demagoogiline võte arutelu surmamiseks ja poliitiliste vastaste mõistlike ettepanekute tõrjumiseks. Mina küll ei saa aru, miks niimoodi pidi ütlema, eriti olukorras, kus kõik olid kokku tulnud selleks, et konsensuslikult lahendusi otsida ja leida…. Igatahes tõusin ma selle peale püsti ja lahkusin, sest sellisel tasemel diskussioonis ei ole kellegil enam väärikas osaleda.
Loomulikult lükati tookord meie ettepanek õpetaja autoriteedi tõstmise vajalikkusest haridussüsteemis laualt maha, sest kaasava hariduse ideoloogia kohaselt ei olegi õpetajale midagi peale kohustuste ja bürokraatia ette nähtud.
Aga kui üritame jätkuvalt vigast ja ebamõistlikku süsteemi, mis vangub savijalgadel üleval hoida, siis võime Riigikogus muudkui jäädagi tegema üha uusi ja uusi OTRKsid teemal – õpetajate järelkasv, targutada ja väristada pead, koostada üha uusi ja uusi kaunisõnalisi arengukavasid, kuid reaalne elu läheb aina hullemaks ja järgi jääb üksnes lame propaganda.
Tulles nüüd tagasi loo alguse juurde – esimesel septembril saabub tõehetk. Lapsevanematel lõpevad puhkused ning kõik lähevad tagasi tööle – kooli – lasteaeda. Kõigi suuremate linnade liikluses, kuhu kallale on lastud nn. uue põlvkonna liikuvuseksperdid, kelle teadmised on võrsunud kodumaisest kaasavast haridusest või välismaa uusmarksistlikest ülikoolidest, nende linnade tänavatele saabub liikluskaos. Seda muidugi eriti Tallinnas, sest siin ei ole padupunastele liikuvusideoloogidele vastasrinnet nagu kujunes Tartus, kus ajuvaba Riia maantee liikuvusuuendus viimasel hetkel ära jäeti.
Ja koolidesse tulvavad lisaks tuhanded ukraina lapsed, kelle umbkeelsus kaasava hariduse kontseptsiooni kohaselt liigitub automaatselt hariduslike erivajaduste alla. Mistõttu need vaesed eesti koolide eestlastest õpetajad, kes niigi ägasid ebamõistliku, neile seadusest tulenevalt pealesurutud töökoormuse all, saavad veel suuremate väljakutsete osaliseks. Rääkimata eesti lastest, kes tõrjutakse vääramatult kusagile nurka ja tagaplaanile, sest nende jaoks lihtsalt ressurssi ei jätku. Ja seda kõike hoolivuse, kaasamise, enesearengu ja teiste tühjusest kõmisevate loosungite väljahõikamise all teatud kildkonna poliitikute poolt. Kes jäärapäiselt tahavad sammuda ikka seda läbikukkunud ja paljudele kannatusi valmistavalt teelt, mis viib eikuhugi.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)