Poliitilisest kultuurist ja moraalist on viimase aja sündmuste valguses põhjust rääkida rohkem kui eales varem. Eelkõige tuleb selles võtmes vaadelda muidugi peaministri pere äritegevust Putini Venemaal ning kogu seda vassimist ja varjamist, mis seda saagat on raamistanud.
Aga rääkida saab ka paljudest teistest juhtumitest, mis on meid saatnud viimased pool aastat.
See poliitiliste mudaliiga sündmuste jada sai alguse õigupoolest juba enne kevadisi valimisi, mil poliitiline võitlus jõudis absurdi tippu üdini valel ning laimul põhineva, täiesti jabura nn Prigožini skandaaliga.
Sellist allapoole vööd poliitilise võitluse võtet poleks pikalt lääne poliitkultuuri poole liikunud Eestis küll osanud oodata. Selliseid poliitilise võitluse võtteid – petmist, jõhkrat väljamõeldud valet oleme näinud tavaliselt idapoolsetes ja läbinisti korrumpeerunud riikides, kus ei põrgata tagasi ka oma poliitvaenlaste mõrvamisest. Lääneriikides ja Euroopas käib asi üldjuhul viisakalt ja reeglitepäraselt. Siiani. Ma loodan, et Eestis juhtunu ei loo pretsedenti ka teiste riikide jaoks, sest poliitiline võitlus on ka mujal Euroopas läinud teravaks, ideoloogiliseks ja väga vihaseks.
Ausatele inimestele loomulikult ei mahu pähegi, et nii alatute võtete ja valedega võib keegi üritada valimisvõitluses välja tulla. Aga näe, teatud seltskonnal ei olnud juba siis mingit au ega häbitunnet, kui nad kasutasid selliseid manipulatsioone, kahjustamaks väljamõeldistega oma poliitilisi konkurente vahetult enne valimispäeva. Võidu nimel tallati just siis jalge alla igasugune poliitkultuur ja tehti seda vahendeid valimata.
Vale vaikimises
Lisaks sellele valetasid praegu võimulolevad erakonnad suurelt enne valimisi, kui ei kõssanudki riigi rahanduse ülihalvast seisust ning kõikvõimalike uute maksude sisseseadmise ja olemasolevate tõstmise plaanist. Keit Pentus – Rosimannus teatas enne lahkumist Euroopa Kontrollikotta, et tema jättis Eestile maha korras rahanduse. Nagu praeguseks selge, oli seegi üks suur vale. Või siis ülim käpardlikkus. Või mõlemat korraga.
Ja siin me siis riigina nüüd oleme. Üüratutes maksutõusudes, olukorras, kus ühiskonna kõige nõrgematelt ehk lastega peredelt võetakse südametunnistuse piinadeta neile juba seadusega antud toetus ära, opositsioonilt on küüniliselt ja häbenemata ära võetud neile põhiseadusega antud õigused ning parlamendis triigitakse irvitades siledaks kõik head opositsioonilised seaduseelnõud, mis võiksid raskel ajal kuidagigi parandada rahva elujärge või siis meeletu immigratsioonisurve all kaitsta eesti keelt ja kultuuri.
Kiusamine ja väljapressimine
Uueks poliitiliseks normaalsuseks on saanud presidendi kiusamine, riigile ja rahvale kahjulikele seadustele allkirjade väljapressimine ning tagatipuks on peaministri enda pere poolteist aastat toimetanud Putini Venemaal teenitud rahalises õitsengus ajal, kui kõik teised peavad vööd kokku tõmbama ja surmani äranäägutatult kogu maailma hädadega solidaarsed olema.
Ei jäägi muud üle, kui nentida, et kes mudasse on külvanud, selle vili ka mudast võrsub. Mistõttu pole midagi imestada, et valede abil võimule saanud valitsuse tegevust saadavad siiamaani jätkuvalt ülbus, jõhkrus, ärategemine (sest ma võin!), hoolimatus, lugupidamatus, arrogants ning peaminister lihtsalt paneb tuima olukorras, kus absoluutselt kõik tema ametikaaslased mujal maailmas, kes järgivad läänelikku poliitkultuuri ning selle kirjutatud ja kirjutamata tavasid, oleksid ammu tagasi astunud ja võtnud poliitilise vastutuse.
Kaja Kallas on öelnud intervjuus Vilja Kiislerile, et tema tagasi astuda ei saa, sest siis ei saa ta ennast enam kaitsta. No mis jutt see on!?
Just niimoodi ta ennast kõige paremini kaitsta saakski. Kui ta ei ole enam peaministrina vastutav riigi käekäigu eest, vaid saaks end anda uurimisorganite kätte ning pühenduda tõe väljaselgitamisele, siis oleks see ju eelkõige tema enda ja tema tuleviku huvides. Eeldades, et tal ei ole midagi varjata, siis oleks see ju kõige mõistlikum variant. Et minna igati läbivalgustatud minevikuga vastu puhtale poliitilisele tulevikule.
Hirmsad teod võimu nimel
Selle asemel mässib ta iseennast, oma erakonda ja praegusi koalitsioonipartnereid üha enam oma isiklike vassimiste võrku, pannes ka teisi tegema asju, mida need muidu võibolla ei teeks. Me teame ju, et võimust kinnihoidmise nimel tehakse teinekord väga hirmsaid tegusid.
Südametunnistuse tapmine on selles poliitilise kultuurituse reas veel väga pisike patt! Millega jällegi on nii, et oled korra teinud, jäädki tegema ja lõpuks ei saa enam arugi, et hääletades suurperedelt raha äravõtmise poolt, mõistad paljud lapsed tühja kõhuga õhtul oma voodikestes uinuma. Või hääletad automaksu poolt, mõistad tuhanded pered üle Eesti sunnismaisteks. Või kui hääletad maksutõusude poolt, siis muudad paljud igapäevased toiduained või eluaseme paljudele kättesaamatuks.
Toetades riigikogus valitsuse rumalaid otsuseid hoida energiahindu kõrgel ja juurutades ideoloogilist rumalust nimega rohepööre, hävitad paljude tublide eesti ettevõtjate elutöö ja saadad tuhanded eesti pereemad ja pereisad töötukassasse. Või siis Soome.
Suvel, kui otsustasid heaks kiita Euroopa poolt peale surutava pagulaste ümberjagamise direktiivi, muutsid eestlased tulevikus vähemusrahvuseks omal maal. Hääletad sügisel vihakõne poolt, mõistad seeläbi kriminaaliks ja vangi võibolla oma lihase ema, kes ei suuda iial harjuda progressiivse mõttega, et kaks meest omavahel abielluvad ja saavad lapsi. Seda rida võiks veel pikalt jätkata.
Aga kui südametunnistus on võimuihas ja võimumängudes surnud, siis vaatadki ühel päeval ämblikripsmete pilkudes suurte silmadega kaamerasse ning küsid – „Milles te mind süüdistate? Ma ei saa aru!“
Moraalne kompass leiti üles?
Iroonilisel kombel hääletas suur osa koalitsioonist neljapäeval eelnõu poolt, millega tehti Vabariigi Valitsusele ülesanne parandada enda üldist poliitilist kultuuri.
Naljaga pooleks võis ju korraks arvata, et paljud riigikogu koalitsioonisaadikud leidsid neljapäeva lõuna paiku lõpuks üles oma moraalse kompassi ning tegid sisuliselt valitsusele umbusaldushääletuse. Kuid nähes sellele järgnevat kisa ja lärmi, millega reformierakondlased nõudsid hääletustulemuste tühistamist, sai selgeks, et nende moraalne kompass on ja jääb rikki.
Tõepoolest, koalitsioon oli terve nädala jooksul vajutanud „poolt“ nuppu, et tagasi lükata kõik eelnõud, millega sooviti maksulangetusi või siis tudengitele suuremaid riigi garantiiga õppelaene, mis kustuks laste sünniga, eesti keelele rohkem õigusi kõrghariduses, lastetoetuste tõusu, puuetega inimestele rohkem abi ja tuge ning majutusasutustele käibemaksu langetust. Nii joosti ka seekord kutsungi peale kambakesi saali ning vajutati harjumuspäraselt sedasama rohelist nuppu. Süvenemata, aru saamata, mida riigikogu suur saal on terve hommikupoole arutanud.
Neid ei tegelikkuses päriselt ka ei huvita! Nende ainus mure on praegust võimu ja valitsust iga hinnaga, ka poliitkultuuri üldise madaldamise hinnaga, säilitada.
Päris kurbnaljakas oli, et kui selgus tõehetk, saabus arusaamine, et nad olid ise heaks kiitnud arvamuse, et nende endi poliitiline kultuur on alla igasugust arvestust, hakkasid reformierakondlased lihtsalt jalgu trampima ja kisendama. Ja nõudma, et hääletus tühistatakse. Nagu lasteaed!
Kõige selle juurde käisid veel hilisemad avalikud virinad, justkui oleks keegi teine süüdi. Süüdi selles, et neid kunagi saalis ei ole. Süüdi selles, et nad ei tea, mis toimub. Süüdi, süüdi, süüdi. Kõik teised, ainult mitte nemad.
Asjad asetuvad oma kohale ikka tavaliselt pikas perspektiivis. Ja see perspektiiv, kus eesti avalikkus järjest enam näeb, et poliitilise kultuuri on ära madaldanud justnimelt need, kes selles kogu aeg teisi on süüdistanud, hakkab kätte jõudma.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)