Kolmapäeval toimus Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille järel sõna võtnud EKRE saadik Helle-Moonika Helme nentis, et see on suunatud mitte eestikeelsele koolile, vaid ukrainlastele ja vene keele kasutamise laiendamisele.
“Ma alustan minister Liina Kersna sõnadega, et selle eelnõu mõlemad punktid tulenevad Ukraina sõjapõgenikest laste toetamise vajadusest ehk et ka seesama põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmine ei kanna tegelikult mingit erilist kohalikku hüve ja siin ei ole pistmist millegagi, mis teeks meie endi koolilaste elu kuidagi paremaks või meie õpetajate elu või kergendaks kuidagi nende inimeste elu, kes peavad igapäevaselt töötama meie laste parema hariduse nimel.
See eelnõu on tegelikult valitsuse poolt meie lauale toodud, et plaasterdada kinni haava, milleks on valitsuse hakkamasaamatus selle olukorraga, mille nad suuresti ise on tekitanud. Kusjuures see seaduseelnõu on seadusloome mõttes täiesti ebavajalik. Te mäletate, kuidas mõned kuud tagasi tahtis seesama valitsus ära kaotada põhikooli lõpueksamite lävendi ja ta tahtis seda teha lihtsalt haridusministri määrusega. Õnneks ei läinud see läbi. Kuid ma kardan, et ministeeriumi ametnikud oma õelat salaplaani Eesti suurepärast ja hästi toimivat haridussüsteemi lammutada pole siiski unustanud. Mulle tundub, et ka see seaduseelnõu, mida me täna menetleme, kannab sama eesmärki, ainult et seda on õudselt hea ära peita õilsa eesmärgi taha aidata sõjapõgenikke.
Tegelikkuses me näeme, kuidas see toob kaasa kohati pigem Eesti kooli venestamise, vene koolide uusõitsengu – see oli asi, mida lootsime juba vaikselt tasalülitada, nügides need jõudsalt eesti keele poole. Tegelikkuses toome näite ka: Keila vene kool, mida taheti kinni panna, sest ei olnud enam piisavalt venekeelset kontingenti, kes oleks seda vajanud, see kool on nüüd pungil täis neidsamu Ukraina sõjapõgenikke, kes eelistatult kasutavad võimalust õppida vene keeles, sest meie haridussüsteem neile seda võimaldab.
Ma pakun, et äkki ongi see vene keeles õppimise võimalus üks väga kaalukatest põhjustest, miks inimesed Ukrainast tegid valiku just Eesti riigi kasuks, kui oli valida, kuhu sõjapakku minna. Rääkimata sellest, et meie keelekeskkond tänaval, poes, meditsiinisüsteemis, töökohtade valikul – kõik see on meile harjumuspärane ja tuttav, ehk et vene keelega saab siin riigis igal pool hakkama. Isegi osade meie ministeeriumide ja omavalitsuste kodulehed on venekeelsed. Kogu vajalik info on neile igal pool vene keeles olemas. Isegi poodide kaubanduslikud teadaanded ehk reklaamid on paralleelselt vene keeles. Me petame ainult iseendid, kui räägime sellest, et õpetame neile eesti keele selgeks ja neist saavad samasugused eestlased, nagu meie oleme. Aga miks nad peaksid eesti keelt õppima?
Ka komisjoni aruteludel on tulnud välja, et mahukas ja kallis eesti keele õppeprogramm, mida Eesti maksumaksja kinni maksab ning mida nad rahvusvahelise kaitse saanutena kohustuslikult peavad küll läbima, ei ole seotud mitte mingi lõpukontrolli või mõõdikusüsteemiga. A1 linnukene ei, käid lihtsalt kohal ja teed head nägu, et õpid, saad ettenähtud tunnid läbitud ja selle A1 linnukese kirja. Pärast lased igal pool avalikus ruumis vene keelega edasi, sest tegelikult saab Eestis ilma eesti keeleta suurepäraselt hakkama.
Poekassas istub sul seesama Ukraina sõjapõgenik ja räägib sinuga vene keeles. No miks sa peaksid temaga eesti keeles purssima? Satud arsti juurde, seal on sul tööle võetud Ukraina sõjapõgenikust meditsiiniõde, ja jälle saate kenasti omavahel hakkama. Lapsevanemana on sul õigus valida oma lapsele õppekeel, loomulikult paned lapse venekeelsesse kooli, kus teda õpetab sõjapõgenikust kõrgelt haritud pedagoog ja ikka vene keeles. Ise lähed tööle, aga kundedeks on needsamad Ukraina sõjapõgenikud. No mis keeles sa nendega räägid? Ikka selles keeles, mida te mõlemad oskate, ja see pole eesti keel.
Ja kui peakski mõni eestlane teele sattuma, küllap ka tema on vajalikul määral vene keele ära õppinud. Ja kui mitte muidu, siis suures kaasatundmises ja abistamise tuhinas, hoolimise ja sallimise valus tönkab ikka lõpuks need vajalikud venekeelsed väljendid ära, et teenust kätte saada ja õhtul õnnelikuna magama minna, et on vaest sõjapõgenikku aidanud igapäevaelus hakkama saada.
Nüüd on meil tänaseks päevaks Eestisse jäänud juba peaaegu 40 000 Ukraina sõjapõgenikku. Enamik neist inimestest räägib muide vene keelt. Eesti keelt rääkijate arv on hinnanguliselt kahanenud viimase kahe kuu jooksul 63% peale, mis on väiksem protsent, kui see oli vahetult peale iseseisvuse saabumist, enne seda, kui siit lahkus suur hulk siia Nõukogude okupatsiooni ajal saabunud mitte-eestlasi. Aga kuna see rahvaste rändamine käib hoogsalt ja neid protsesse hallata ja kontrollida hakkab varsti üle jõu käima, siis hiljemalt aasta lõpuks ei ole meil enam seda Eestit, mida me oleme 30 aastat üles ehitanud, seda Eesti rahva viimast kantsi ja kodu meile senisel tuttaval ja armsal kujul enam olemas.
Ja kõige selle juures me näeme kahetsusväärselt selle valitsuse soovi Ukraina sõjaga seoses kasutada ära iga väikseimgi võimalus põlistada meie seadusandlusesse kõikvõimalikke päevakajalistest oludest tingitud asju, mida hiljem ei kavatsetagi muuta. Mis riigis me siis ikkagi elame ja kelle heaks see valitsus tegutseb? Järjest enam süveneb tunne, et mitte Eesti ja mitte eestlaste heaks. Õigupoolest ongi selle valitsuse poolt viimasel ajal viljeldav seadusloome kahetsusväärselt tülgastav. See on Eestit hävitav ja meie põhiseaduse vastane.
Just saatis koalitsioon muutmata kujul presidendile tagasi välismaalaste seaduse, mis pikemas perspektiivis viib Eesti rahvusriikluse loojanguni. Meid ujutatakse sõjapõgenikele lisaks täiesti seaduslikult üle kolmandatest riikidest pärit inimestega ja ka seda protsessi ei ole eestlastel kahjuks üsna varsti enam võimalik kontrollida. Tulles tagasi tänasesse päeva, on selgelt näha, et me ehitame oma seadusloome kaudu üles mitte oma riiki, vaid mingit teist riiki oma riigi sisse. Me võtame vastu seadusi teise riigi kodanike huvidest lähtuvalt. Me võtame vastu seadusi, mis annab teise riigi kodanikele õigused, mis veel mõni aeg tagasi oleks olnud mõeldamatu.
See on pretsedenditu. Aga paraku on see selle valitsuse käekiri. Me näeme seda järjepidevalt, kuidas sõjapõgenikke ära kasutades ja ärevat rahvusvahelist olukorda põhjenduseks tuues harrastatakse järjest ja järjest seadusloomet, millel Eesti vajadustega, eesti rahva, meie inimeste vajadustega ei ole paraku mitte mingit pistmist.
Me oleme selle eelnõu vastu. Meil ei ole loomulikult midagi selle vastu, kui nii üldhariduskoolide kui ka koolivälise nõustamismeeskondade koormus väheneb või erituge vajavatele õpilastele saab seda paindlikult pakkuda, aga see ei ole ju kõnesoleva seaduseelnõu põhiosa. Neid 15–17‑aastaseid Ukraina õpilasi, kelle hulgast teoreetiliselt võiksid need lisaõppe vajadusega isikud tulla, oli 5. mai seisuga Eestis kusagil alla 2000. Ja me näeme tegelikult lisaeelarves meeletult suurt seda paanilist sihitud sõjapõgenikega seotud rahakülvi ja sedasama rahakülvi, mida Reformierakond meie oma inimeste lastetoetuste ja veel paljude teiste toetuste puhul kogu aeg halvustanud on. Seetõttu ja kõige muu eelneva tõttu ma teen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ettepaneku 611 SE tagasi lükata.”