Eesti riik loodi selleks, et siin kõlaks eesti keel, õitseks eesti kultuur ja meie rahvas jääks kestma, aga kahjuks näeme, kuidas riiki viiakse hoopis vastupidises suunas, ütles EKRE aseesimees Henn Põlluaas oma kõnes Paide arvamusfestivalil.
Henn Põlluaasa kõne täismahus
Rääkides Eesti tulevikuvisioonist läbi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna silmade, ei saa mööda minna meie põhiseadusest. Põhiseadus sätestab üheselt, et Eesti on rahvusriik, mis on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel selleks, et tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine läbi aegade.
Just ja ainuüksi selleks loodi Eesti riik, ning just ja ainult sellest lähtub oma tegevuses Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Eesti riik loodi selleks, et meil eestlastel, oleks siin hea ja turvaline elada, et meie lapsed ja lapselapsed tunneksid end siin hästi, et kõlaks eesti keel ja õitseks eesti kultuur. Et meie rahvas jääks kestma ning võiks õnneliku ja lootusrikka pilguga vaadata tulevikku.
Kahjuks näeme me igal sammul, kuidas meie riiki ja rahvast viiakse üha kiirenevas tempos just vastupidises suunas. Eestist luuakse multikultuurset ja globalistlikku euroföderatsiooni provintsi. Traditsioonilised, euroopalikud ja kristlikud väärtused, mis on meid läbi aegade kandnud, püütakse asendada uute, „euroopalike“ libaväärtusega, millel pole tõeliste väärtustega mitte mingit pistmist.
Kuigi eesti keel on riigikeel, lokkab siin muukeelne keeltepaabel, eesti keeleruum väheneb. Eesti kultuuri arendamise asemel toetatakse võrdväärselt ka kõiki teisi siia sisse pressinud võõrkultuure. Eesti rahvuse säilimisest ei saa liberaalsete erakondade loodud piiramatu massiimmigratsiooni tingimustes enam rääkida.
Ühelegi rahvastikuteadlasele ei ole saladuseks, et kui sisserännanute koguarv moodustab enam kui 11-12% elanikkonnast, siis võib unustada integratsiooni ja assimileerumise. Meil on see näitaja juba üle 30% ja kasvab kordades kiiremini kui nõukogude ajal. Tänase enneolematu muulaste sisserände ja hoogustunud eestlaste väljarände jätkudes muutume vähemusrahvuseks juba paarikümne aastaga ja pea siis see viimane eestlane enda tagant ka tule kustutab.
Sellest polevat aga midagi. Eelmise presidendi sõnul olevat ju kõik, kes siia tulevad, eestlased. Eesti 200 juhi meelest ei peaks üldse Eesti riigi ülesandeks olema eestlaste heaolu tagamine ega nende identiteedi ja keele toetamine – las eestlastele jäävad vaid nende pastlad ja kannel. Sotside meelest on rahvusriiklus ohtlik ja ebainimlik düstoopia ning Reformierakond tegeleb eestlaste väljavahetamisega, hävitades ilusate sõnade varjus meie riiki ja rahvust. Kas see on tõesti eestikeelsele haridusele üleminek, kui näiteks lasteaiad, kus vaid pool õppetööst käib eesti keeles, olevatki juba eesti, mitte vene lasteaiad? Aga just seda Reformierakond tahtis.
Ja pange tähele – kõik toimub kenasti sallivalt, avatult ja vabatahtlikult. Mis sest, et kõik see on karjuvas vastuolus meie põhiseadusega. EKRE ei nõustu sellega. Me ei ole siin selle nimel, et tekiks mingisugune umbmäärane Eesti riik, millel ei ole eesti rahvusega enam mitte mingisugust seost.
See ei ole riik, mille eest meie esivanemad sõdisid. Ajaloodoktor Jaak Valge kirjutas juba viisteist aastat tagasi, et kui meie riigi rajajad sattuksid tänasesse Eestisse, siis saaksid nad šoki. Täna on olukord veelgi hullem. Läbi juba lasteaias ja põhikoolis algava multikulti ja soopimeduse ajupesu püütakse meile selgeks teha, et normaalne on ebanormaalne ja vastupidi. Ema võib olla isa ja vastupidi ning üleüldse on olemas vaid vanem üks ja vanem kaks ning sugu on voolav ja vulisev. Ka meedia töötab sellele nõdrameelsusele kõigest väest kaasa.
Propaganda- ja infosõda on saanud märksa suurema tähenduse ja mõju kui kunagi varem ning just viimaste aastatega on see märkimisväärselt hoogustunud. Liberaal-globalistide sallimatu retoorika, sihikindel soov suukorvistada oma rahvuskonservatiividest poliitilised ja ideoloogilised vastased, kaotada põhiseadusega tagatud sõnavabadus ja kehtestada tsensuur niinimetatud vihakõne kriminaliseerimise läbi, kõneleb ihalusest stalinliku kõva käe järele. Oleme tunnistajaks, kuidas Reformierakonna valitsus ehitab läbi erinevate seadusealgatuste sihikindlalt üles politseiriiki.
Rahvusriiklus ja -meelsus on taunitav ning meelevaldselt tembeldatud ksenofoobseks sallimatuseks. Ka normaalse traditsioonilise perekonna kaitsmine ning massiimmigratsiooni negatiivsetest aspektidest rääkimine on lubamatu. Neile, kes seda teevad, kleebivad sallivuslased diskussiooni või vastuargumentide esitamise asemel sallimatult külge sildid „äärmuslane“, “rassist”, “vihaõhutaja” ja täiesti ebaloogilisel moel üheaegselt nii „nats“ kui „putinist“. Muuseas, omal ajal, kui sõdisime Reformierakonna kava vastu kehtestada Venemaale viisavabadus, tembeldati meid hoopis russofoobideks.
Sildikleepimine oli nõukogude propaganda üks põhivõtteid, mis on teinud läbi jõulise taassünni. Kas tõesti tähendab see, kui Konservatiivne Rahvaerakond ja meie inimesed armastavad oma maad ja riiki ning seisavad meie rahva kestmise eest, et teisi rahvaid vihatakse? See on räige ja meelevaldne vale. Armastamine ei tähenda teiste vihkamist. Küll aga tähendab armastus massiimmigratsiooni kohest peatamist. Sest odav võõrtööjõud võtab meie inimestelt töö, viib palgad alla ja teeb meid vaeseks.
Meile surutakse peale liberaalset demokraatiat, kuid nagu me näeme, tegelikkuses seda pole olemas. Demokraatia kas on, või teda pole. Kõiksugused eesliited rahvademokraatia, juhitav demokraatia, liberaalne demokraatia, tähendavad tõelisest demokraatiast eemaldumist. Oleme ajaloos seda korduvalt näinud.
EKRE seisab vankumatult normaalsuse ja tõelise demokraatia eest, kus rahvas otsustab, kuidas ja mida me tahame ning rahval on õigus algatada referendumeid ja rahvaalgatusi, mille tulemus on võimulolijatele siduv. Seni on meie vastavad algatused tagasi tõrjutud, kuid demokraatia ja rahvas võidavad niikuinii.
See riik on meie rahvuskodu, meie oleme siin peremehed. Me peame tegema kõik, et eestlastel ja meie järeltulevatel põlvedel oleks siin hea elada. Et eestlaste väljaränne peatuks ja meie võõrsile läinud inimesed tuleksid koju.
See tähendab tuginemist end läbi aegade tõestanud väärtustele, aadetele ja ideaalidele, millele tuginesid meie esivanemad luues Eesti Vabariiki. Selles peitub meie elujõud, seal on meie juured.
Me peame tegema kõik, et hoida ja kaitsta oma rahvusriiklust, vabadust ja iseseivust. Vajadusel peame olema valmis tegema seda relv käes, ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Me peame hoidma kokku ja hoidma oma silme ees Eestit. Tõelist Eestit!
See tähendab ka meie rahva jõukuse kasvamist ning selle saavutamiseks kodumaise ettevõtluse toetamist ja selle konkurentsivõime tõstmist valitsuse poolt. Tuleb lõpetada rahva heaolu ja kodumaise majanduse kahjustamine rohepöördest tingitud kunstlike ja hullumeelselt kõrgete energiahindade ja sellest tuleneva inflatsiooniga. EKRE on esitanud selleks konkreetse kava.
Unustada tuleb ka pöörased põllumajanduse 30 protsendilise piiramise kavad, mis viiks niigi lubamatult kõrged toiduainete hinnad kosmosesse ja jätaks põllumehed tööta. Jäägem kahe jalaga maa peale ja kasutagem eestlase tervet talupojatarkust.
Riik ja valitsus peab seisma alati ja eeskätt meie endi inimeste heaolu eest. Nii majanduses, hariduses, sise- ja välispoliitikas, kui ükskõik millises muus valdkonnas. Riigikogu, president, valitsus, ministeeriumid ja kõik ülejäänud institutsioonid, erakondadest rääkimata, peavad täitma põhiseaduses sätestatud kohustust seista Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilima jäämise eest. EKRE teeb seda.
Vaid nii saab Eesti tulevik olema ilus ja selline, nagu me oma vaimusilmas näeme ja millisena me tahame teda oma järeltulevatele põlvedele jätta.
Lõpetan oma kõne Anton Hansen Tammsaare sõnadega. Need kõlavad täna sama aktuaalselt, kui toona:
„Sellepärast, kui tahame end tõeliselt aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri ja oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“
Meie ja eesti rahvas ei kavatse olla suits, mis hajub. Meie seisame Eesti tuleviku eest! Nüüd ja alati!