Eesti valitsuse kava lahendada meie majandusprobleeme võõrtööjõuga toob kõigepealt kaasa madalamad palgad, kuid viib lõpuks põlisrahva väljasuremiseni, kirjutab EKRE aseesimees Henn Põlluaas.
Üle kahe aastakümne on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid ja nii edasi. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Eestist on tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud üle saja tuhande inimese ehk 10% meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanud protsessi peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis.
Mida ulatuslikum on väljaränne, seda raskem on järele jõuda jõukamatele riikidele ja seda enam lahkutakse. IMF-i hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud olla aastatel 1995-2012 majanduskasv aastas ligi 1% võrra kõrgem, st et kokkuvõttes jäi nende majanduskasv 15,3% võrra väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv meil suuremgi olla.
Meie inimeste tagasikutsumise, tagasitulekule kaasa aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. Oma haritud ja töökate inimestega oleme me doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika
Sisseränne läheneb okupatsiooniaegsele tasemele
Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsus on saatnud Riigikogusse järjest seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi uksi nii välistööjõule kui ka immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtöötajate soosimisega silma SDE ja nende siseminister Anvelt ning ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ülejäänud kartellierakonnad neist ei erine. Siseministeerium leiab, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde?
Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse pärast viisavabaduse sõlmimist Ukrainaga. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, peamiselt Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ligi 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me ei tea, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis 5000-10 000 või enamgi illegaalset töötajat ja nn renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ning arvestus.
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks tooma aastani 2050 Euroopasse sisse vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka need on absurdsed, arvestades, et eestlasi on vaid üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks võtta Eestil 25 aasta jooksul vastu umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba praeguste sisserändetendentside jätkudes moodustub 10-15 aastaga uus-sisserändajatest Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelev kogukond. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine, ehk genotsiid.
Valitsus avab immigrantidele uusi uksi
Sisserände kvoodile, mis on välismaalaste seaduse kohaselt 0,1% rahvastikust ehk ligi 1300 inimest aastas, on kehtestatud 18 erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui korjataks maasikaid ja tehtaks heina ka talvel), lapsehoidjaid-koduabilisi (kes millegipärast makse maksma ei pea), ettevõtete teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem saabuvad perekonnaliikmed. Kvoodi alla ei kuulu ka Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse tuleval või hooajalist tööd tegeval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta.
Riigikogus on vastuvõtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast oma elamisluba pikendavad. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasemel A2, mis tähendab oskust väljendada elementaarseid vajadusi. Seega piisab fraasidest nagu „mul on kõht tühi“ või „ma tahan pissile“. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks. Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest kõigest kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad peamiselt inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades nii välja meie enda inimesed, kes on madala palga tõttu lahkunud välismaale.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõu kasutamine aga takistab majandusel tehnoloogia arenguga kaasa minemist. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua? Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisele ligikaudu kaks korda alla ning on väiksem ka mitme Ida-Euroopa riigi keskmisest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Mis omakorda tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks.
Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ligi 13 000. Töötuna on registreeritud 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta, neist töötab praegu umbes 48 000. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eestlasi, kes on enamasti parimas tööeas ja kes võiksid Eestisse naasta, on üle saja tuhande. Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on üle kümne korra rohkem, kui Eestis täitmata töökohti praegu on ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks. Eriti veel, kui võtta arvesse tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt madalast ja väljarännet soodustavast palgast.
Võõrtöölised toovad hulga probleeme
Siseministeeriumi väide, nagu ei mõjutaks ajutine tööjõud Eesti püsielanikkonda, ei pea paika. Neil kõigil on õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserändajad vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtöölised tulevad siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima, ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pensionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku, kes jäävad meie rahva ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil.
Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus. Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa enam kõikjal riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%. Seega on nende seas karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgib vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, kõigest 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamik neist toetab Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Venemaa presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit.
Nende hoiatustega on välja tulnud ka majandusteadlased ja demograafid, kuid valitsus ei võta neid kuulda. Ainsad, keda kuulatakse on peamiselt väliskapitalil põhinevate ettevõtete esindajad, kellel on täiesti ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi et kasum suureneb.
Kokkuvõttes on selge, et sisserännet reguleerivast kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja erandid tuleb üle vaadata. Probleemi lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järele arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.
Valitsus ehitab mahajäänud ja vaest riiki
Minister Urve Palo kureeritava programmi „Work in Estonia” eelarvesse on eraldatud järgmiseks kolmeks aastaks 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse võõrtöötajate jaoks avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed tööjõuressursina üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse sisse võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaksid hakkama eesti keelega ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?
Sisseränne paneb Eesti madala palga lõksu, ei soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks võõrrahvaga täidetud riigiks.
Meenutagem, et nõukogude okupatsiooniaja lõpuks oli Eestisse toodud pool miljonit umbkeelset migranti ning fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua veel üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koosseisu. Kui eestlased on omaenda kodumaal muudetud vähemuseks või siit sootuks kadunud, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest. Ka Eesti riigi olemasolu ei oma sel juhul enam mingit tähendust. Sotsidele ei tähenda see juba praegu midagi, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme rahvuskonservatiividena risti vastupidisel seisukohal. Ainult rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele!
Peatagem genotsiid!
ÜRO 1948. aastal vastu võetud „Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon“, millega on ühinenud ka Eesti, sätestab, et genotsiid on „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru¬mine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksuseks on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvatunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti.
Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupatsiooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all, ilma verevalamiseta, meie endi kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas kuritegelik genotsiid.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond peab vajalikuks luua tingimused, et Eestisse naaseksid siit lahkunud inimesed, kelle kasvatamisse ja koolitamisse oleme panustanud. Riik ei tohi unustada Eesti põhiseaduslikku imperatiivi tagada eesti keele-, kultuuri ja rahvuse säilimine. Genotsiid Eesti rahva vastu tuleb peatada!
Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees
