Eestis on käimas mitte ainult massilise sisserände soodustamine, vaid eesti rahva väljavahetamise protsess, kirjutab EKRE aseesimees Henn Põlluaas.
Keele, kodakondsus- ja valimisseaduste korduva lahjendamise tagajärjel on Eesti seadused ja elamislubade jagamise poliitika pehmemad kui enamikus teistes riikides. Sellele vaatamata teeb valitsus üha uusi ettepanekuid kodakondsusseaduse muutmiseks ja immigratsiooni suurendamiseks.
Sots Jevgeni Ossinovski tegi eelmisel aastal ettepaneku, et kõik Eestis sündinud lapsed saaksid automaatselt Eesti kodakondsuse. See tähendab, et ka kõikide ajutist asüüli saanud Lähis-Idast, Aafrikast, Aasiast pärit isikute, kümnete tuhandete slaavi võõrtööliste, välisõpilaste ja teiste siin sündivad lapsed saaksid Eesti kodanikeks. Sotside varasema ettepaneku järgi saaksid ühtlasi kodanikeks ka nende vanemad. Seega polegi muud vaja, kui osta õigel ajal endale ja kogu perele lennupilet Eestisse ja kodakondsus on garanteeritud.
Keskerakond räägib kakskeelsusest ja nullkodakondsusest ehk sellest, kuidas kõik, kes elasid Eestis enne 1991. aastat, peaksid saama kodakondsuse. Reformierakond on tulnud korduvalt välja topeltkodakondsuse lubamise ettepanekuga.
Võimuerakondade uusvenestamisprogramm
Küsin, millise riigi huve esindab näiteks Riigikogu liige hääletamisel, või minister ja diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, mille kodakondsus tal samuti on? Eriti, kui see riik suhtub meisse vaenulikult? Kellele on topeltkodakondsusega isikud lojaalsed? Siseministeeriumi 2013. aastal tehtud analüüs tõdes, et topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub vajadus ja see toob kaasa nii otsesed kui kaudsed julgeolekuriskid. Täna on Siseministeerium sotside hallata ja sealt tuleb sootuks teistsuguseid signaale.
Tegelikkuses tähendavad kõik need ettepanekud kodakondsuse sisu ja mõtte devalveerimist. Pärast eelpool nimetatud ideede elluviimist ei kehtiks enam ükski senine kodakondsuse nõue. Ei mingit alalise elamise tingimust, ei eesti keele oskust, ei lojaalsust, ei midagi.
Kodakondsuse valimatu jagamine toob kaasa valijaskonna, ja selle kaudu Riigikogu koosseisu, olulise muutumise ning tähendab Eesti jaoks uusi ja mittesoodsaid arenguid. Meenutagem kasvõi seda, et 1989. aasta Mainori küsitluse andmeil oli Eesti iseseisvuse pooldajaid venelaste seas vaid viis protsenti. Uute küsitluste järgi toetab üle 80% siinsetest venelastest Venemaa agressioone Gruusias ja Ukrainas, Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ning Venemaa valimistel hääletavad nad Putini ja tema partei poolt. 2018. aasta Venemaa presidendi valimistel oli toetus Putinile siinsete venelaste seas rekordiline – 93%. Kui keegi väidab, et see kõik ei kajasta sugugi nende lojaalsust Eesti suhtes, siis ta valetab.
Võimulolijad, nii tänased kui eilsed, ei taha rääkida Eesti rahvuslikest huvidest ega eesmärkidest, mis on kirjas põhiseaduse preambulis. Selle asemel on hakatud ühes Eesti 200-ga rääkima kahesuunalisest integratsioonist, mis tähendab ühtset kooli, kus eesti lapsed sunnitakse poole ajast õppima vene keeles. Sellist laste lausvenestamist ei toimunud isegi räigel okupatsiooniajal. Stalin ja Elsa Gretškina tantsiksid rõõmust, kui see läbi läheks.
Kakskeelsus on libaintegratsiooniprogrammide varjus tegelikult juba sisse viidudki — ilma eesti keeleta saab juba suurepäraselt hakkama ja okupatsiooniaegset venestamist koos praeguse teiste keelte pealetungiga nimetatakse multikultuursuseks. Keeleinspektsiooni direktori Ilmar Tomuski sõnul kannatavad Eestis keelelise diskrimineerimise all aga hoopis eestlased, kellel pole võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi – rääkida ja ajada asju kõikjal eesti keeles. Sellesse probleemi Keeleinspektsioonil aga tõsiselt sekkuda ei lubata.
Sotsist rahvastikuministri Urve Palo taktikepi all loodud Eesti ühiskonna integratsiooniprogramm 2008-2013 oli sisuliselt sovjetlik uusvenestamisprogramm, mille üks eesmärkidest oli sulandada eestlasi sisserändajatega. Programm nägi ette kodakondsuse laialdast jagamist okupatsiooniaegsetele sisserännanutele, mida tegelikkuses ka ellu viiakse. Sellist tegevust kirjeldati dokumendis „efektiivse naturaliseerimisena”, mille tulemuseks on „edukas integratsioon” ja „mittekodanike arvu kiire vähenemine”.
Näha eduka integratsioonina kodakondsuse andmist kõigile võõramaalastele, kes ei ole olnud sellest huvitatud, kes ei taha täita seniseid tingimusi või kelle lojaalsus Eestile on kaheldav, on vastuolus terve mõistusega. Kui „efektiivse naturaliseerimismeetodi tulemusena mittekodanike arv kiiresti väheneb”, siis täpselt sama kiiresti väheneb ka eestlastest kodanike osakaal ja nende otsustamisõigus omaenda kodumaal.
„Lõimumiskava 2014-2020“ süvendab neidsamu tendentse. Mõlema plaani – mille käigus raisati ligi sada miljonit eurot – poolt hääletasid nii sotsid, reformarid, keskid kui ka irlikad. Muukeelse elanikkonna integreerimine ongi kukkunud läbi sisulise eesmärgi ja soovi puudumise tõttu.
Riik peab tänaseni üleval kakskeelset koolisüsteemi ja kahekümne seitsme iseseisvusaastaga ei ole üle mindud riigikeelsele haridusele, nagu see on kõikjal Euroopas. Reformierakonna ja IRL-i poliitikud ei teinud võimul oldud aja jooksul mitte midagi selleks, et muuta lasteaiad ja koolid eestikeelseks. Vastupidi, nad on toetanud hoopis viisavabaduse andmist Putini Venemaale ja süüdistanud rahvuskonservatiive russofoobias.
Sama palju sisserändajaid kui nõukogude ajal
Igal aastal tuleb meile idast üha kasvavas tempos tuhandeid inimesi, lisaks läänest tulijad. Sisseränne on võrdne juba nõukogudeaegsega. Valitsused propageerivad samal ajal meie noorte välismaale minekut ega tööta selles suunas, et elu Eestis oleks kõikjal võimalik. Räägitakse vähemalt saja tuhande võõrtöölise sissetoomise vajadusest ja vaikitakse selle asemel tööviljakuse ja efektiivsuse tõstmise võimalustest või meie enda inimeste tagasi toomisest. Säärase olukorra jätkudes ei piisa varsti kakskeelsusest, vaja läheks juba kolme-neljakeelsuse väljakuulutamist.
Raske uskuda, et ei mõisteta, kuidas juurteta ja rahvusriikluse printsiipe eiravad kodanikud mitte ei tugevda, vaid nõrgendavad riigi sidusust ja sisemist julgeolekut. Kui 5-10% piir on ületatud, ei sulandu immigrandid ilusate multikultiteooriate kiuste enam põlisrahvaga. Eesti ei ole siin erand. Küll erineme aga teistest oma väikese rahvaarvu ja Euroopa mastaabis juba niigi erakordselt suure immigrantrahvastiku osakaalu poolest (ligi 30%). See vähendab võimet tulla toime ka uute võõrrahvaste integreerimisega eesti keele- ja kultuuriruumi. Lõdvad immigratsiooni-, kodakondsus- ja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks eksistentsiaalset ohtu, aga meie liberaalsetel erakondadel on sellest ükskõik.
Samas on nii Euroopas kui ka Eestis selgelt nähtav rahvuskonservatiivsete jõudude tõus, seda vastukaaluna multikulturistlikule ja kosmopoliitsele survele. Tajutakse, et põlisrahva ja riigi võimel võtta vastu võõraid on piir, mille ületamisel kannataks oma kultuur, oma keel ja põlisrahva enesemääramisõigus.
Eesti riik on loodud eestlaste poolt, eestlaste jaoks ja püsib eestlaste najal. Teised rahvad võivad siin end eestlaste lahkusest hästi tunda, kuid eestlased peavad saama siin end hästi tunda. Meie suutlikkus võtta vastu võõraid on ammu ületatud.
Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees
