Eesti on viidud enneolematusse olukorda. Vaevalt oleks keegi veidi rohkem kui 30 aastat tagasi võinud mõeldagi sellele, et kui me saame vabaks, kui me saame ise otsustada enda asju, kui me saame peremeheks oma maal, saame vabalt kasvatada lapsi, et siis läheb natuke aega mööda ja leitakse, et kõik need eesmärgid, ideaalid, aated, soovid, mida me südames kandsime, ei maksa ühel heal päeval enam mitte midagi.
Kas mäletate, kuidas me laulsime: “eestlaseks olen ja eestlaseks jään” ja “maa tuleb täita lastega, [maa] oma enda lastega”? Kas tõesti need asjad kõlavad täna kellegi kõrvus õõnsatena, sisututena, mõttetutena? Aga kui me vaatame seda, milliseid eelnõusid, milliseid otsuseid, milliseid sihte tänane valetajate valitsus on seadnud, siis nii ongi.
Ühe esimese asjana toodi Riigikokku eelnõu laste- ja peretoetuste vähendamiseks. Samal ajal tuuakse lauale abielumõiste hävitamine, homoabielu sisseviimine, sellistele paaridele laste adopteerimine koos piiramatu immigratsiooniga. Meil püütakse igal sammul selgeks teha, et ükskõik kes, kes Eestisse satub, kes ostab endale lennu-, rongi-, laevapileti ja siia jääb, see ongi kohe eestlane. Ja laste saamine, emadus, perekond – see ei maksa mitte midagi.
Me kuuleme iga päev, kuidas laste saamine on looduse reostamine, kuidas emad on sünnitusmasinad ja nii edasi ja nii edasi. Ühel päeval sattusin juhuslikult mitmes lehes korraga peale artiklitele, kus püüti selgeks teha, miks ei ole hea lapsi saada. Mõtle – nad maksavad ja sa pead nende pärast muretsema ja mis seal veel kõik oli. Teine artikkel teises lehes rääkis, kuidas kõige õnnelikumad perekonnad on lastetud perekonnad. Ja nii edasi ja nii edasi. See on ju kohutav. See on kohutav.
Samal ajal lehvitatakse iga ministeeriumi ukse kohal – täna sõitsin linna, nägin Haridusministeeriumi ukse kohal – vikerkaarelipulist homolippu, mis ju tegelikult annab selge signaali, et sellesama ideoloogiaga, mis on äärmusliberaalide maksev ja valdav ideoloogia, tuleb meie laste pead sassi ajada ja selgeks teha, et poisil-tüdrukul, emal-isal mingisugust vahet ei ole.
Ja siis vähendataksegi toetusi, kuigi me teame, et just nimelt paljulapselised perekonnad on need, kes kannavad meie rahvast, kes taastoodavad meie inimesi, kes pakuvad ja annavad meile tulevikku ja lootust. Samal ajal tõstetakse makse niigi kõige hullemas olukorras olevas riigis Euroopas: kus inflatsioon on üks suuremaid, kus hinnatõusud on suuremad, kus me näeme, kuidas majandus langeb, kuidas ettevõtted üha rohkem panevad uksi kinni, inimesi jääb töötuks, ja inimesed vaesuvad. Aga see ei huvita. See ei huvita absoluutselt tänast koalitsiooni.
Ma arvan, et nendest asjadest tuleb rääkida ausalt ja avameelselt. Ausalt ja avameelselt. Me ilmselt keegi ei kahtle selles, et vene ajal püüti ka siin genotsiidi läbi viia. Kõik need küüditamised, tapmised, arreteerimised, mis iganes, meie rahva venestamine, massiimmigratsioon – see oli genotsiid. Aga mis on genotsiid? Genotsiid ei ole mitte ainult kellelegi füüsiline hävitamine, mahalaskmine, vaid genotsiid on tegelikult ka rahvale ebasobilike halbade elutingimuste loomine ja muuseas – sündimuse takistamine. Ja tegelikult seda me näemegi tänase valitsuse tegudes.
Kui meie valitsuse ajal me lõime Riigikogus rahvastikukomisjoni ja meil oli rahvastikuminister, siis loomulikult Reformierakonna võimule saades need asjad kaotati ära. Tänase võimukoalitsiooni koalitsioonileppes ei ole poolt sõna sündimusest ega demograafilisest kriisist, kuigi me oleme saja aasta kõige väiksema sündimusega ja mis on hüppeliselt vähenenud viimase aasta jooksul Reformierakonna õitsvas rüpes ja tema kindlates kätes.
Kogu valitsuse poliitika liigubki ainult selles ühes suunas. Neid, kes hoolivad, need, kes räägivad siin põhiseadusest, et suurpered on põhiseaduse kaitse all ja lapsed on meie tulevik – need on ilmselt nende silmis naeruväärsed, sellepärast et eestlane on igaüks, ükskõik kes.
Ja nii me näemegi, see on kõik üks suur tervik: tuleb hävitada rahvus, rahvusriiklus. Selleks loomulikult on väga sobilik tööriist perekonna hävitamine, traditsioonide, väärtuste hävitamine ja, mis kõige küünilisem, nüüd minnakse ka juba laste kallale. Ja see on kõige andeksandmatum, mis üleüldse olla saab. Ja siis räägitakse midagi võrdsusest ja ma ei tea millest, samal ajal võetakse lastelt raha ära ja oma niinimetatud tulumaksuküüru kaotamisega antakse see niigi juba hästi toime tulevatele ja rikastele inimestele.
Aga just suurpered, kes kõige rohkem vajavad abi – kui jätta üksikvanemad kõrvale – on kõige suuremas kitsikuses. Siis öeldakse, et harjuge ära. Me anname teile aega harjuda, kohaneda. Ma ei tea. Sellise asjaga ei saa harjuda. Sellise asjaga ei saa kohaneda. Sellise asjaga ei saa leppida, ammugi sellise valitsusega ega nende inimestega, kes sellist ideoloogiat kannavad. See ei tule kõne allagi. Ja ajalugu ei anna teile andeks ja meie ei anna ammugi ja me teeme kõik selleks, et Eesti jääks püsima ja et meil sünniks lapsi.
Henn Põlluaas
Kõne Riigikogus 12.06.2023